OSA 3 ⟩ Keila Teejuht: välgumihkligaas mahajäetud majades ja raudtee ääres

Foto: Mihkel Lappmaa ja Andre Taal

Kus saaks veel veeta oma nooruspõlve lisaks mahajäetud majale, kus mentaalselt alaarenenud kuid füüsiliselt ülearenenud mölakas asju täis roojab? Eks ikka mõnes teises mahajäetud majas, kus elavad parmud või kus võib kergelt läbi katuse lennata. Sest see on lõbus.

Tegelikult on veel muid võimalusi. Vaba aega saab veeta ka õues ning sõltuvalt sitkusest saab teha seda ka talvel. Aga siis peab aeg-ajalt kusagil trepikojas või panga eesruumis ennast soojendama. Veel tuleb arvestada kange alko joomisega, sest õlu seest soojaks ei tee. Eelmainitu on viisakas viis.

Teine variant on selline, et isegi kui sa tead, et keegi sind kuskile ei taha, siis tuleb töllerdada mööda linna ja otsida pinda. Kuskilt ikka hakkab kõrvu, et kellelgil on „vaba pind”. Ainuke oht on, et sind ja su kampa ei taheta ja peate ennast sinna sisse pressima, naabrimehele molli andma ja rikkuma nende inimeste õhtu, kes mõtlesid viiekesi hängida. Hiljem saab kahjurõõmu tunda sellest, et „pinna” omanik jääb pooleks aastaks koduaresti. Ja kui ta kavatseb su peale kituda, siis pead sa veel ka tema isale näitama, kui kõva vend sa oled. Selleks tuleb see inimene kuhugi pehmesse, aga pimedasse kohta saata.

Vahel võib jääda ka viisakaks ja õues hängida. Või võib juhtuda, et sa lihtsalt ei leidnudki pinnakat kuhu sisse trügida ja chillidki õues. Aga kus siis?

Lubage tutvustada: Kaevukas.

Keila Kaevukas Foto: Saue Pegasus

Kaevukas asus otse Niidika taga ja hängla kvaliteet oluliselt ei muutunud. Siingi sai väga põnevalt aega veeta: istuda trepil, kõndida mööda toru, istuda kaevul. Võtta jõe põhjast metallipurust solki, et oma suitsuhaisuseid käsi reovee lõhnaga matta. Alkoholi tarbida või pena ja gaasi teha. Nüüd pole enam toru mööda kõndimisel erilist mõtet, sest Keila linn on sinna kõrvale uue kauni silla ehitanud.

Miskipärast oli palju hängimist seotud just raudteega – raudtee „perral”, vanal „perral”, „rautekal”, raudtee lähedal siin, raudtee lähedal siin-seal jne. Võib juurelda, et mis selle raudtee nii eriliseks teeb. Raudtee on nomaadluse ja vaba mõtlemise sümbol. Rööpad võivad sind viia tundmatusse, piiriks on vaid fantaasia ja elu on seiklus. Antud juhul näiteks Paldiskisse või Vasalemma. Aga Vasalemmas on veel vähem teha kui Keilas.

Teine teooria on see, et Keila on piisavalt väike ja suhteline kaugus raudteest pole kunagi liiga kaugel. Mina igatahes pooldan esimest romantilist versiooni, kuigi Keilas on siiski pigem pragmaatikute kui romantikute seltskond.

Kaevukalt mõnisada meetrit mööda jõeäärt minnes jõuadki rautekale, kus olid erinevad atraktsioonid.

Kõige hädisem ja mõttetum oli panna oma sente raudteele, et rong need lamedaks sõidaks. Hale, sest see pole sisuliselt isegi ohtlik. Õnneks oli rauteka kõrval päris kõvasti karuputkeid ja sellele pihta minemine oli juba päris cool, veits isegi ohtlik. Kõrvetas ja värki. Laheee.

Müntide asemel võis panna panna raudteele ka näiteks kivisid ja see on juba palju cool’im. Võispanna ka suuri kive või näiteks ehitada lumememme keset raudteed, mis ajas rongijuhi juba marru, ja oli veel cool’im.

Aga veel ägedam kui asju rongi ette panna, on ise sõitvale rongile lähedale minna. Päris alla pole mõtet, saad surma. Üks mees Keilas saigi, tema kodutee läks üle raudtee ja ta jäi väsinud peaga seal rööpale istuma… Tema naine töötas koolis, käis iga vahetund metsatukas tobil ja läks tihtipeale õpilastele kallale. Oli üsna lühikese süütenööriga. Võttis ühel tüdrukul juustest kinni ja viskas ta vastu ust, uks läks pauguga lahti ning tüdruk prantsatas klassist välja. Ma ei mäleta, et ta midagi eriliselt valesti oleks teinud. Neid juhtumeid oli veel. Nii et ärge rongi alla jääge, muidu teie lähedane jääb leseks ja närvikava läheb korrast ära.

On palju cool’imaid asju, mida „rautekas” pakub. Põhiteema oli seista silla taskus ja oodata rongi möödumist. See oli lahe ja adrenaliinirohke teema. Veel ägedam oli aga isegi mitte taskusse minna, vaid lihtsalt maha pikutada. Siis sõidab rong su kohalt mööda.

Või seisad sinna püsti, nii et sinu ja rongi vahele jääb 15 sentimeetrit, see on eriti cool. Veel oli võimalus silla alla ronida. Sealt läks konstruktsioon ühest otsast teise ja vahva oli sealgi turnida. Igatahes, kui tahate adrekat, siis vana raudtee sild + rong = väga hea kombinatsioon. See kõik on vähemalt sama tuus kui Skyparkis möllata. Igaks juhuks ütlen, et lapsed ärge tehke selliseid asju, pinnige parem Felse, et need selle Skypargi ehitaks ja lastel midagi teha oleks. Ühestki õnnetusest rautekal pole kuulda olnud, küll aga pissis üks noormees jõkke ja sai Turukalt trahvi, aga ei midagi hullu. Jõgi on terve, noormees on terve.

Ja nagu ikka peab Keila linn oma uusarendustega kõik ära rikkuma. Vana hea rautekas kaob nagu ka kõik mahejäetud majad ning saavad uusarenduseks. Milleks meile kapitaalremont? Kus on rott ja autentne Keila? Tuleb välja, et vana silla kõrvale ehitatakse uus sild. Oleks õigem vana sild alles jätta ja selle peale panna rong, mis sõidab edasi-tagasi, et lastel Keilas midagi teha oleks. Lõputud võimalused rongi ja sillaga.

Oli olemas üks vaba aja veetmise viis, mis otseselt asukohta ei küsinud. Ehk koolis oleks natukene liiga palju olnud see välgumihkligaasi tegemine, aga sõltub kelle jaoks eksole.

Gaas oli mõnevõrra kvaliteetsem nauding kui pena. Moosirullil Luige poest polnud mingit vahet, mis me selle gaasiga teeme. Ta müüs 12-aastastele suitsu nii, et silm ka ei pilkunud. Ta oleks 13-aastasele seksi ka müünud, kui keegi oleks küsinud ja hind oleks õige olnud. Rõõmu Kaubamajas, kust sai rohkem gaasi parema hinnaga, oli veidi keerukam olukord. Rõõmu Kaubamaja on siiski Keila esinduspood, Keila Tarbijate Ühistu suurim kauplus, ainuke kahekorruseline (poolkorrusega) kaubamaja tollal. Ainuke avaliku vetsuga pood ja ainuke pood, millel oli oma valuuta: „Rõõmu raha”. Rõõmuka küljes oli kohvik ja sealt sai osta venekeelseid (ilmselt Leedus keevitatud piraatplaadid) arvutimänge. Rõõmu Kaubamajja ei tulda niisama lahmima. See on ikka tõsine asutus. Rõmmi müüjad ei lasknud mingitel tattnokkadel seal ostelda. Selleks, et gaasi saada pidi üks 11-aastane tüdruk telefonis mängima, et ta on päriselt ka selle 12-aastase poisi ema ja tal on koju hädasti just kolme suurt purki gaasi vaja – palju zipo’sid, ahiküte jne.

Alibi pidas vett, gaas oli käes. Nüüd gaasi sisse ahmima. Kes veel ei tea, siis gaas käib varukasse, ballooni otsas oleva tila surud hammastega alla ja siis jääd luulusid ootama.

Gaasi lit’i ajal võib vabalt igast tuusa pulli näha. Võid hekiks muutuda, võid kuulda neljakordselt kõike või näha Macgyveri õudusunenägu – usse, kes sind ründavad. Kui te mõtlesite, et Kaevukalt Rõõmu Kaubamajja teise linna otsa kõndida ainult sellepärast, et toksilisi aineid endale sisse hingata on imelik, siis see pole midagi. Suvel tekkis poistel komme käia iga päev rongiga Balti Jaamas. Ja ma ei räägi sellest Edamame chia seemnete Baltast, vaid vanast Balti Jaama turust, mis oli kõige tõenäolisem koht, kust võisid oma varastatud taldlihvija üles leida. Kui nendest imesuurtest ja soodsatest gaasidest jutt liikvele läks, hakkasid igapäevased ekskursioonid Baltasse. Rongiga Baltasse, gaasid varrukasse, tee peal gaasi, kohale jõudis vanale „perrale” ja siis veel gaasi. Mis võiks olla lõbusam kui kukkerpallitada, neljakordselt näha, usside eest ära joosta ja enda pea vastu betoonperrooni lüüa? Ma ütlen, mis on veel lõbusam. Veel lõbusam on seda kõike teha kohas, kus hängivad peale gaasi tõmbavate laste veel ainult parmud.

Ega vanades rongides polnud eraldi suitsetamise vaguneid, millest me räägime, vanades rongides polnud isegi tualette, aga loll on see, kes lahendust ei leia. Sellepärast käidigi tamburis tobil. Ja kusel.. Pole teada, kas keegi sinna kunagi sittunud on, aga ma tahaks arvata, et kindlalt on.

Härra Fels, kui sa seda praegu näed, siis on viimane aeg Skypark teha. Kuid nii nagu ei saa enam noorust tagasi, ei saa ka neid ajurakke tagasi, mis gaasiussid endale said. Üleüldsegist, meelemürgid ei ole sulle head. Tee parem sporti.