Miskipärast oli palju hängimist seotud just raudteega – raudtee „perral”, vanal „perral”, „rautekal”, raudtee lähedal siin, raudtee lähedal siin-seal jne. Võib juurelda, et mis selle raudtee nii eriliseks teeb. Raudtee on nomaadluse ja vaba mõtlemise sümbol. Rööpad võivad sind viia tundmatusse, piiriks on vaid fantaasia ja elu on seiklus. Antud juhul näiteks Paldiskisse või Vasalemma. Aga Vasalemmas on veel vähem teha kui Keilas.
Teine teooria on see, et Keila on piisavalt väike ja suhteline kaugus raudteest pole kunagi liiga kaugel. Mina igatahes pooldan esimest romantilist versiooni, kuigi Keilas on siiski pigem pragmaatikute kui romantikute seltskond.
Kaevukalt mõnisada meetrit mööda jõeäärt minnes jõuadki rautekale, kus olid erinevad atraktsioonid.
Kõige hädisem ja mõttetum oli panna oma sente raudteele, et rong need lamedaks sõidaks. Hale, sest see pole sisuliselt isegi ohtlik. Õnneks oli rauteka kõrval päris kõvasti karuputkeid ja sellele pihta minemine oli juba päris cool, veits isegi ohtlik. Kõrvetas ja värki. Laheee.
Müntide asemel võis panna panna raudteele ka näiteks kivisid ja see on juba palju cool’im. Võispanna ka suuri kive või näiteks ehitada lumememme keset raudteed, mis ajas rongijuhi juba marru, ja oli veel cool’im.
Aga veel ägedam kui asju rongi ette panna, on ise sõitvale rongile lähedale minna. Päris alla pole mõtet, saad surma. Üks mees Keilas saigi, tema kodutee läks üle raudtee ja ta jäi väsinud peaga seal rööpale istuma… Tema naine töötas koolis, käis iga vahetund metsatukas tobil ja läks tihtipeale õpilastele kallale. Oli üsna lühikese süütenööriga. Võttis ühel tüdrukul juustest kinni ja viskas ta vastu ust, uks läks pauguga lahti ning tüdruk prantsatas klassist välja. Ma ei mäleta, et ta midagi eriliselt valesti oleks teinud. Neid juhtumeid oli veel. Nii et ärge rongi alla jääge, muidu teie lähedane jääb leseks ja närvikava läheb korrast ära.