Kolleeg muretses, et võib-olla käime oma pildistamisega inimestele pinda, kuigi üritasime seda teha võimalikult taktitundeliselt. Ta näitas ühe naise suunas ja rääkis, et ühel hetkel oli naise ümber võimas arv fotograafe. Mu sisetunne ütles, et peaksime talle seletama, et keegi ei taha liiga teha, vaid rääkida teisele rahvale, mida tähendab sõda. Tegime seda.
Jutt tolle naisega sujus üllatavalt kergelt. Ütlesin, et kui järsku tunduvad kaamerad talle üleliigsena, tal on õigus paluda filmimist lõpetada. Pinged leevenesid, kui naine ütles, et saab ajakirjanikest aru. „Inimesed peavad ju sellest teadma,” ütles ta. Me poleks tahtnud teda rohkem tülitada, kuid naine oli jutukas ja nõustus isegi kaamera ette tulema. Ta tahtis sellest rääkida, et raskeid emotsioone välja saada.
Monteerimine oli raske. Üks asi on põgenike jutt koha peal üks kord ära kuulata, teine asi aga kuulata neid lugusid kümneid kordi uuesti. Kurbus, valu ja viha aina suurenesid. Meenutasime kolleeg Aleksander-Markiga, kuidas käisime veel novembris MTÜ Mondo projekti kaudu Ukrainas. Toona tundus sõda väljamõeldud hirmujutuna või õudusunenäona, nüüd sai sellest kohutav reaalsus.
Muutunud reaalsus
Koduteel mõtlesin, et jube veider on naasta heaoluriiki. Tegeleda tavaliste tudengiprobleemidega: tähtajad, töö, ülikooli lõpetamine… Mured, mis varem vaevasid, tundusid peale seda reisi ülikergesti lahendatavana. Isegi muusika on minu jaoks teistmoodi kõlama hakanud. Muidu rahuliku inimesena tahan, et keegi karjuks klappidesse. Selleks, et raskeid tundeid kuidagi vaigistada.
Sain aru, mida Juhan Peegel oma sõnadega öelda tahtis, kui ütles: “ajakirjanik võid sa olla, aga inimene pead sa olema”. Ilmselt tegime ka meie oma reisi käigus vigu, kuid Peegli kuulsate sõnade tähendus tundus järsku elu ainsa tõena. Me oleme alati eelkõige inimesed, ja see tõde on kõigest üle – ametist, staatusest, haridusest ja muust. Inimene tuleb ennekõike.
Koju jõudes olin kirjeldamatult kurb ja vihane. Siin, turvalises kõikide mugavustega soojas toas tekib väga tugev süütunne. Olen kõigest tudeng, kes ei saa hetkel midagi muud teha kui neid lugusid teiega jagada. Tudeng, kelle süda olukorra pärast valutab.