P, 4.12.2022
INTERVJUU ⟩ "Ema, ma kardan! Kardan! Mis saab?" Harkivi laste igapäevane reaalsus
Foto: Mihkel Lappmaa ja Andre Taal
Angelina Lon
"Ema, ma kardan! Kardan! Mis saab?" Harkivi laste igapäevane reaalsus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Poola-Ukraina piiripunktis kohtusin kahe naisterahvaga – Zoja ja Svitlanaga. Meie jutust selgus, et naised tulid siia Harkivist, linnast, mille on Venemaa väed praktiliselt hävitanud. Nendega koos olid kaks kaheksa-aastast poissi, kellest ühel on raske südamehaigus. Lapsed tundusid küll kurvad, kuid päris vapralt seisid kaamera ees ja andsid intervjuud Poola televisioonile.

Svitlana töötas enne sõda kosmetoloogina. Naine rääkis, et põgenemiseks vajalikud asjad said pakitud kümne minutiga. Ukrainasse jäi maha terve tema seni ehitatud elu: vanemad, abikaasa, kodu, kus on kaks kassi, armas kodulinn, töö … Tundub, et neid asju saab lõputult loetleda.

Põgeneda oli raske, kuid selle kasuks otsustati eelkõige laste pärast. “Kuidas saab teistmoodi, kui saad kõne, kus su tuttav ütleb, et tema poole lendab hetkel korraga 15 raketti? Ta luges neid paanikas kokku,” ütles Svitlana sõbranna Zoja. Vestlesime Svitlanaga hetkeolukorrast.

Rääkige palun, kuidas algasid õudused Teie linnas, Harkivis.

See oli öösel kella kolme-nelja paiku. Ärkasime plahvatuste peale, mis kostsid üle terve linna. Juba esimesel päeval hakkasid väikeste lastega pered põgenema. Me mõtlesime, et natuke pommitatakse ja küll see varsti lõpeb, aga tegelikkuses läks iga päevaga aina hullemaks, majade ümber hakkasid lennukid lendama. Tulid ka meie sõdurid. Plahvatas viiekorruseline maja ja kõik tsiviilkodanikud seal ilmselt surid. Plahvatas tehas.

Iga päev seal midagi toimub, eriti ränk on öösiti. Suurtükkidest laskmine … Lennukid viskavad linna peale pomme … Praegu on terve kesklinn hävitatud …

Meil oli ju Ukraina ilusaim linn. Meil oli suurepärane linnapea, keda enam ei ole. Harkivit hetkel tuimalt hävitatakse. Loomaaia kõrval plahvatas ka pomm, paljud loomad on põgenenud sellest kaosest, mis praegu toimub. Öösel kogu aeg pommitatakse, siis hommikuks paar tundi vaikust ja jälle … Mingi suur hoone hävitatud.

Nagu ma aru sain, siis poeg räägib teil vene keelt. Kuidas laps sõjast aru saab, kui ta on enne seda kogu aeg venekeelseid filme, multikaid vaadanud, venekeelset muusikat kuulnud, aga nüüd on tema linnas Vene lennukid ja tankid?

Ta on mul päris väike, ainult kaheksa-aastane. Närvisüsteem on väga palju kannatada saanud. Lapsed tavaliselt magavad sügavalt, minu poeg üldse ei saa enam öösel magada. Kui sellised asjad juhtuvad, kuulavad nad kõike … Üks öö hüppas ta voodist alla ja hüüdis mulle ärevalt: “Ema, ma kardan! Kardan! Mis saab?” Otsustasime siis, et põgeneme sealt ära. Võtsime dokumendid ja paar asja veel. Praktiliselt kõik ülejäänu jäi koju.

Teate, me kõik arvasime, et nad (venelased) on meie vennasrahvas. Aga enam ei arva. Venemaa rahvas ei väärtusta, ei armasta meid. Kuigi tavalised inimesed pole süüdi … Aga ikkagi, meie väärtused on erinevad. See on valus.

Poisi isa jäi, nagu ma aru sain, kodumaad kaitsma. Kui tihti te telefoni teel suhtlete?

Ma olen küll helistanud ja teada andnud, et oleme nüüd piiripunktis, ärge muretsege. Olen uurinud, kuidas neil läheb, aga … See on raske. Neil seal hetkel pommitatakse linna, just seda osa, kus mu vanemad on. Mehi ei lasta üle piiri, nii et mingil määral lõhub see sõda perekonda.

Kuidas laps hakkama saab, teades, et ta isa on rindel?

Väga raske, ta ikka kardab meeletult, aga ma ise teen kõik võimaliku, et lapsel hea oleks. Enda heaolu on praegu unustatud, sest me kõik muretseme eelkõige enda laste pärast. Palju lapsi sureb sõjas. Nad surevad nii ebaõiglaselt, nad pole mitte midagi halba teinud. (Svitlana pühib pisaraid ja neelab klimbi kurgus.)

Lõhkevad perekonnad, hävib linn. Mul pole sõnu, et kirjeldada seda. See on ülisuur tragöödia ja see on väga valus. Me armastame oma kodulinna, ta oli meil nii ilus, aga nüüd kõik, mis on jäänud, on nagu tuhk ja tikud: autod, inimesed, kesklinn ... Meie Ukraina …

Olete ilmselt pidanud poja ja sõbrannaga ka pommivarjendis rünnakute ajal peidus olema. Kas saaksite palun natuke sellest rääkida?

Seda on raske edastada. Rünnakute hetkel on teatud aeg, kus on antud korraldus, et ei tohi mitte mingil juhul välja minna. Sa istud kodus või pommivarjendis … Valgust ei ole, sest kõik tänavavalgustid lülituvad välja, on antud korraldus ka kodudes tuled kustutada. Kõik telefonid on ka välja lülitatud, et Vene väed ei jälgiks ega saaks teada, kus me oleme, sest nad võivad selle järgi pommi visata just sinna, kus on inimesed.

Keldrites on väga hirmus. Seal on niiske, pime … Liiv ja muld igal pool. Naised, lapsed – kõik hirmus, paanikas, ärevuses. Istuvad ja ootavad. Meil on teatud suhtluskanalid, kuhu postitatakse neid videoid rünnakutest … Inimesed kirjutavad, et aidake, (teatud kohas) siin lastel pole sööki, me ei saa välja … Aga õudne on välja minna, sest siis võib suurtükkidega pihta saada. Meil pommivarjust kord läksid inimesed välja, et kuskilt vett saada … Nad lasti maha. Nad lamasid lihtsalt tänaval. Kiirabi ju ka ei saa ligi, sest igal pool pommitatakse ja tulistatakse.

Olete nüüd õnneks pojaga turvalisuses. Kui raske oli see teekond Poolasse?

Seda oleks pidanud nägema, kuidas me rongile saime. Harkivi rongijaamas oli meeletult palju inimesi, naised, väikesed lapsed, kõik tahtsid lihtsalt sealt ära saada. Teekond oli väga raske ja ärev. Sõitsime 22 tundi siia. Peas ainult üks palve Jumala poole: “Palun lase meid turvaliselt Kiievist mööda. Et rong ei plahvataks.”

Kui seisime Kiievis, toimusid pommitamised kohe raudteejaama läheduses. Ilmselt oli raudteejaam sihtmärk, kuid pomm lendas mujale. Umbes kolm tundi sõitsime mööda, kõik tuled kustutasime ära, kõik telefonid lülitasime ka välja … Et keegi ei saaks näha kuskilt … Ma tean, et pärast, kui meie Harkivist ära saime, pommitati ka Harkivi raudteejaama. Õnneks me jõudsime ära põgeneda, kuid õhtul oli väga hull seal.

Kuidas kõik tundub siin, Poolas? On teil mõtteid, mida võiks siin edasi teha?

Ma arvan, et … Ma armastan oma kodumaad. Olen oma riigi patrioot. Kuid ma arvan, et tagasi ei ole enam kuskile minna. Kõik ootavad küll neid läbirääkimisi, aga mis sellest … Linnast on vaid varemed jäänud. Ma ei näe enda lapse tulevikku seal. Ma pigem jääks siia, mulle meeldib see kultuur, meeldib, kuidas inimesed suhtuvad meisse. Nad saavad meist aru. Ma just tulin ja nägin … Ja see on meeldiv šokk, kui head need inimesed on. Samal ajal aga mõeldes, kui õudne on hetkel Ukrainas … Hirmus ja valus.

Rääkides poolakate soojast vastuvõtust, mainin, et piiripunktis jagatakse tasuta erinevaid eluks vajalikke asju. Saadan oma vestluskaaslaseid vabatahtlike telgi juurde ja küsin poola vabatahtlikelt, kas pere saaks midagi kaasa võtta – lapsed on näljas ja ees on pikk tee Varssavisse. Vanem naisterahvas hakkab asju kottidesse laduma. Meie juurde tuleb veel paar vabatahtlikku, kes tassivad neid kotte Zoja autosse. Vestluse ajal tekkinud sünge kurbus ja ärevus leevenevad, kui näeme poolakate soojasid naeratusi.

Luban Svitlanale, et koju tulles jagan kindlasti eestlastega tema lugu. Soovime üksteisele kõike paremat ja jätame hüvasti. Koduteel mõtlen selle peale korduvalt, loo kirjutamine venib ja ei suju tavapäraselt … Peas ainult üks mõte: “Las see õudus lõpeb.”

Märksõnad
Tagasi üles