Tallinnast 25 kilomeetri kaugusel asub väikelinn Keila. Siit on pärit nublu, Jan Uuspõld, Pearu Paulus, Peeter Volkonski, Suur Fels ja väike Fels ning kossumees Nurger. Lisaks veel igasugused tegelased, kes siin tekstides hakkavad läbi käima. Mõnikord varjunimega, mõnikord anonüümselt, mõnikord ehk isegi pärisnimega, aga seda siis vaid parimas valguses. Keila Rõõmu kaubamajas vahistati ka riigireetur Herman Simm, kuid seda episoodi ei taha meenutada keegi.

„Keila Teejuhi” esimene peatükk on mõeldud hübriidlahendusena, mis hõlmab endas kroonikaid, lugusid ja tutvustusi alternatiivsetest ning mittealternatiivsetest turismiobjektidest. Ühtlasi heidab see pilgu lähiajalukku ning jagab kiidusõnu linnaisadele ja kõikidele kinnisvaraarendajatele, kes need tondilossid ja muud koledad paigad kauniks silusid. Seeläbi sillutati kõrgemale keskklassile tee Tallinnast äärealadele — kaunisse väikelinna, kus on sportimisvõimalused, uus koolimaja, mis saab muudkui juurdeehitusi, ja isegi kahe põdraga ehitud šotipärane pubi.

Keilast sai linn 1938. aastal, mil see uue seadusega kuulutati kolmanda astme linnaks. Hale Saue kuulutati linnaks alles aastal 1993 ning sealt ei pärine üldse nii kõvad vennad kui Keilast. Kui seda juba nõukaajal ei teinud neile kultuurimaja ees selgeks Keila Krahv, siis vähemalt tehti seda Keila Gümnaasiumi peol, kus sauekate auto katus sisse trambiti ja üks mees koos prügikastiga söökla aknast välja visati (või oli see aula). See pidi olema küll ühemõtteliselt arusaadav. Samuti rääkis Mihkel Raud, et ta nägi Keilas nii ilusat naist, et jobistas Singer Vingeri kontserti ajal endale püksi. Vot sellisteks suurteks imedeks on Keila võimeline.