R, 7.10.2022
Keskkonna kaitsja arvamus ⟩ Kliimakriisist kõrini? Mul ka.
Foto: Illustratsioon: Andre Taal
Anna-Maria Sepp
, 4dimensiooni autor
Kliimakriisist kõrini? Mul ka.
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8

Lõputud artiklid põlengutest, kuumarekorditest ja liikide väljasuremisest – ka mina olen neid kirjutanud. Kuid kas need lood tõstavad ühiskonnas teadlikkust või toidavad rahva tüdimust? Mina neid senisel kujul enam lugeda ei suuda.

Kliimamuutuste pidurdamise üheks suurimaks takistuseks võivad kujuneda valed kommunikatsioonivõtted. Paljud poliitilised liidrid, keskkonnakaitsjad ja teadusasutused keskenduvad oma avaldustes tihti kitsastele kliimamuutustest tulenevatele ohtudele, mitte süsteemsetele lahendustele. Sellised teavitused minimaliseerivad suurkorporatsioonide ja riikide süükoormat ning jätavad vastutuse üksikisikute kanda, mis omakorda vallandab ühiskonnas uskumatust, skeptitsismi ja õigustatud pahameelt. Soov end halbade uudiste eest kaitsta on igati inimlik.

Sellest ka minu pakutud kuues leinastaadium - mitu korda suudab keegi meist sama kaotust üle elada?

Ökoloogiliseks või ka kliimaleinaks kutsutud nähtus järgib Kübler-Rossi mudeli staadiumeid (šokk ja eitamine, viha, tingimine, depressioon ja leppimine) just kliimakriisi ning elurikkuse kaoga toimetuleku kontekstis. Olen tänaseks keskkonnakaitset ülikoolis õppinud pea kolm aastat ning nende aastate jooksul läbisin kogu leinatsükli endale märkamatult. Enda kogemusest usun, et kliimaleinale lisandub veel ka lõppstaadium – tuimus (ingl. desensitization).

Veel aasta eest suhtusin kliimaprobleemidesse päris rahulikult ja objektiivselt. Ma teadsin, kuhu me liigume ja mis minu roll noore eksperdina selles protsessis olema saab. Kuid tänaseks on mind tabanud apaatsus. Artiklid põlengutest, kuumalainetest ja üleujutustest ei tekita minus enam ühtegi emotsiooni. See on nagu sõna kordamine hetkeni, kus selle tähendus kaob. Sellest ka minu pakutud kuues leinastaadium – mitu korda suudab keegi meist sama kaotust üle elada?

Šokeerivad, katastroofilised ja laiaulatuslikud teated kliimamuutuste mõjude kohta töötavad küll inimeste tähelepanu esialgseks haaramiseks, kuid ei motiveeri üksikisikut tegutsema või edasi mõtlema.

Halbade uudistega kokku puutudes, mille üle indiviidil igasugune kontroll ja ka täielik arusaam puudub, on ekstreemsustesse langemine tõenäoline. Sarnast kahte rühma jagunemist nägime kiirendatud versioonis koroonakriisi näol. Ekstreemususe skaala ühes otsas on inimesed, kes kaitsevad end eitusega (kliimakriis pole päris, kliimamuutused ei mõjuta mind), ning teises troostitud fatalistid, kes kuulutavad hukatust ja valmistuvad maailmalõpuks. Suur osa kliimamuutusi puudutavast vale- ning liiginfost pärineb just nendest kahest grupist. Ideaalis jõuame me kõik oma leina ja leppimisega selle skaala keskpunkti, ühes süvakohanejate ja kaerapiimajoojatega.

Suur osa ühiskonnast on täna veel oma kliimaleina teekonna alguspunktis. Šokeerivad, katastroofilised ja laiaulatuslikud teated kliimamuutuste mõjude kohta töötavad küll inimeste tähelepanu esialgseks haaramiseks, kuid ei motiveeri üksikisikut tegutsema või edasi mõtlema. Šokile järgneb leinatsüklitele vastavalt eitamine. Antud kriisis on eitajate leer koos kliimamuutuste mõju üldise teadlikkuse kasvuga suurenenud. Eitusfaasist väljuda on aga väga raske, sest see eeldab oma eksimuse tunnistamist.

Kommunikatsioonimeetodid, mis võtavad arvesse üksikisikute isiklikke võrdluspunkte (nt lähtudes nende väärtuste, hoiakute, uskumuste, kohaliku keskkonna ja kogemuste mõistmisest ning hindamisest), aitavad inimestel kliimamuutusi paremini mõista ning näha enda seost nendega. Vihmametsade kadu Lõuna-Ameerikas või Aafrika kõrbestumine jätab eestlased külmaks, samas kui 2005. aasta jaanuaritormi kardavad ja meenutavad selle mäletajad tänaseni. Selgitades kliimamuutusi kui Eesti probleemi, mis ähvardab lisaks loodusele nii meie majandust, julgeolekut kui ka rahvuse säilimist, võiks rohepöörde eitajate jaoks ökofašismist pariootsuse manifestatsiooniks kujuneda.

Rohepööre tundub nagu Euroopa Liidu kättemaks, kui me ei aruta minevikus tehtud vigade ning tuleviku võitude üle.

Pealtnäha puudutab kliimakommunikatsioon üldist keskkonnaharidust, teavitamist, hoiatamist ja veenmist, kuid sügavamal tasemel kujutab hea kliimakommunikatsioon end ise meie kogemuste, ühiskonnamudelite, väärtuste ning maailmavaadete põhjal. Kommunikatsioonistrateegiad peavad olema läbi põlmitud teiste igapäevaelu murede ja survetega. Selline lähenemine aitab inimeste hoolimatuse barjääre kaotada ning tekitab vähem tuimaks tegevaid hirme. Teiste riikide käitumine või tragöödiad on meie mõjualast väljas, ent kui vaatame kliimakriisi kohalikus kontekstis, väikeste tükkidena ning meie kõigi heaolu ohustavana, paistavad lahendused ja progress. Keskkonnakaitse põhimantra on «mõtle globaalselt, käitu lokaalselt».

Kliimamuutustest tulenevad muutused on kiired ja valusad (nagu näiteks elektrihinna tõus või energiapuudus), kuid rohepöörde ja kliimamuutustega kohanemine saab kulgema sama märkamatult ning järk-järgult nagu ühiskondlikud muutused ikka. Ühiskonna tüdimuse vältimiseks peab meie kliimateemaline vestlus pidevalt edasi arenema. Artiklid surmavatest loodusõnnetustest ning kuumalainetest on mõttetud, kui neid ei seota muutuva kliima ning kohanemismeetoditega. Rohepööre tundub nagu Euroopa Liidu kättemaks, kui me ei aruta minevikus tehtud vigade ning tuleviku võitude üle. Kliimamuutuste eitajate ja uskujate, rohepöörde vastaste ja pooldajate vahelised vaidlused hoiavad meid ühe koha peal paigal. See on väheteadlike lootuse hellitamine ning teadlike kannatuse proovilepanek.

Märksõnad
Tagasi üles