TERROR JA VÄGIVALD ⟩ Isolatsioon ehk Ukraina sõjavangide koonduslaager keset Euroopat

Meie kodumaast 1400 kilomeetri kaugusel Ida-Ukrainas pesitseva tunnustamata Donetski Rahvavabariigi territooriumi võim pole ilmselt inimõigustest kuulnud. Just seal asetseb okupatsioonist saadik metsik koonduslaager, mida rahvasuus nimetatakse Isolatsiooniks. Kaheksa aasta möödudes ei ole seda asutust kinni pandud, vaid selle seinte taga valitseb endiselt vägivald, piinamine, vägistamine ning vaimne terror.

Aastal 2018 näitas vene telekanal Rossija 24 oma vaatajatele intervjuud Ukraina ajakirjaniku Stanislav Aseeviga. Mees viidi stuudiosse käeraudades ning Aseev tunnistas saatejuhile, et teeb koostööd Ukraina luureametiga. Saatejuht tegi kõike, et näidata teda halvas valguses, justkui oleks sõjategevus Ida-Ukrainas toimunud üksnes Stanislav Aseevi süül. Kuid kuidas jõudis Ukraina raadiokanali Raadio Svoboda ajakirjanik Venemaa riigitelevisiooni?

Isolatsiooni teine tähendus

Stanislav Aseev Foto: Wikimedia Commons / Erakogu

Okupatsiooni järel lahkusid paljud ajakirjanikud oma kodukohast, kuid Aseev jäi emaga kodumaale. Ta hakkas tegelema ajakirjandusega ja tegi koostööd pea kõikide suuremate väljaannetega. Kuigi Aseev kirjutas varjunime all, tundis ta ikka, et võib igal hetkel vahele jääda. Nii see juhtuski. Ajakirjanik oli tagasiteel reportaaži tegemast kui ta vahistati. „Neil oli terve piinamissüsteem. Kasutati elektrit, psühholoogilist survet, samal ajal peksti, alandati, ähvardati seksuaalvägivallaga. See kestis umbes tund aega, ja siis ma juba kirjutasin alla sellele, mida nad minult tahtsid,” meenutas ta esimest nn ülekuulamist. Aseevilt sooviti välja peksta ülestunnistust, et ta pole lihtsalt ajakirjanik, vaid luureameti spioon. Teda survestati andma intervjuud vene telekanalile. Siis jäeti mees natukeseks ajaks rahule.

Stanislav Aseev viibis vahi all kaks aastat ja seitse kuud. Suurema osa vangistusest viibis ta nn Isolatsioonis, kuhu teda viidi paar kuud pärast ülekuulamist. Isolatsioon on FSB (Venemaa Föderatsiooni Föderaalne Julgeolekuteenistus) poolt kureeritud piinamislaager okupeeritud Ida-Ukraina territooriumil Donetskis. Aseev rääkis, et see koht oli eelmise kinnipidamiskohaga võrreldes palju karmim ja õudsem. Piinamised olid Isolatsioonis tema sõnul süstemaatilised ja ööpäevaringsed. Inimesi peksti, vägistati, alandati, löödi elektriga NSVL laulude saatel. Laulma pidid vangid niikaua, kuni valvuril jaksu oli järjekordset ohvrit piinata. Aseev on kindel, et valvuritele pakkus see tegevus naudingut. „See on Isolatsiooni eripära, see on selline sõjakuritegude inkubaator, ning see ei puuduta ainult piinamist ja peksmist, vaid ka inimväärikuse alandamist ning nii meeste kui ka naiste vägistamist ja mõrvu,” lausus ta.

Sergei oli piinamistoas koos oma pojaga. Mehel olid ribid murtud, põletused üle kogu keha, ta oli üleni verine.

„Alguses on see šokk, aga ajapikku harjud ära. Iga päev tuuakse keegi, kes on segi pekstud, kel põletused üle kogu keha.” Aseevi kõige hullem mälestus Isolatsioonist on seotud ühe mehega, kelle nimeks oli Sergei. “Ta toodi meie juurde pärast seda, kui Sergei üritas end ära tappa. Lõi oma pea vastu metallist laua äärt. Öeldi, et nüüd vastutame meie tema eest,” rääkis Aseev. Sergei oli piinamistoas koos oma pojaga. Mehel olid ribid murtud, põletused üle kogu keha, ta oli üleni verine. Sergeid piinati enamasti elektriga. Selleks oli Isolatsioonis eraldi elektrišokimasin, millel oli palju juhtmeid. Neid pandi vangi keha külge ja seejärel pandi masin käima. „Juhtmeid visati ta suguelunditele, jalgadele,” rääkis Aseev. Poliitvang meenutas, et ülekuulamised ja piinamised mõjutasid päris rängalt Sergei vaimset tervist. Neid piinati nädal aega õhtuti samal kellaajal.

4dimensioon on peamiselt Tartu ajakirjandustudengite väljaanne. Meie paberkandja 4jaleht (oma inimesed hääldavad ajaleht, võõrad neljaleht - toim.) ilmub iga kuu viimasel laupäeval Postimehe nädalalõpulisa vahel. Jälgi meid Facebookis ja Instagramis.

Sergei viidi Isolatsiooni aga päevasel ajal ja kui õhtu saabus, tundus mehele, et ta asub ikka seal piinamistoas koos oma pojaga. Sergei istus paanikas oma nari ääre peal ja ainult kordas: „Kannata pojake, kannata, kannata, kannata.” Teised vangid üritasid teda maha rahustada ja seletada, et ta pole enam selles toas ja poeg on arvatavasti teises kongis, kuid mees ei saanud neist aru. Hommikul ei mäletanud Sergei sellest midagi. Aseevi andmeil viibib Sergei siiamaani Isolatsioonis.

Kõike seda välja kannatada ja tervet mõistust säilitada aitas Aseevil armastus. Enne kui ta vangistati, kohtus ta enda tüdruksõbraga. Piinamislaagris elas Aseev mõttega, et nad peavad taas kohtuma. Selle nimel pidi ta ellu jääma. „See oli põhiline ja võib-olla isegi ainus põhjus,” tunnistas Aseev.

Isolatsioon ise pole kinnipidamisasutuseks loodud. Enne sõda asus seal vabrik, kus toodeti isolatsioonimaterjale. Seetõttu mingisugustest mugavustest, mis normaalses kinnipidamisasutuses olema peaksid, ei saa rääkidagi.

Koridor Isolatsioonis Foto: Erakogu

48 ööpäeva põrgus

Aseev pole kindlasti ainuke ajakirjanik, keda separatistid Isolatsioonis kinni hoidsid. 2014. aastal Ida-Ukraina konflikti hakul suundus Kiievist Donetski Dmytro Potehin. Tema ülesandeks oli koguda infot Donetskis toimuva kohta ühe Kanada ajalehe jaoks. Saabudes Donetski rongijaama, võttis Potehin takso ning kuna taksojuhti tundsid kõik kohalikud separatistid nägupidi, sai ta esialgu probleemideta piirkonnas ringi liikuda, kuid juba samal päeval sai ta õnn otsa ning terroristid võtsid ta kinni.

Oma lugu räägib Potehin kuidagi positiivselt ja irooniaga. Ta ei varja asjaolu, et võrreldes Aseeviga vedas tal tohutult. Isolatsioonis pidi ta kinni istuma vaid 48 päeva ning seejärel lasti ta välja sõnadega „me ei leidnud sinu vastu midagi”. Siiski lilleliselt ta oma vangistust ei kirjelda.

„See, et mind ei pekstud, on Isolatsiooni jaoks erandjuhtum,” ütles Potehin.

„Peale minu ja veel paari inimese olid kõik vangid kohalikud,” ütles Potehin. Tema sõnul on Isolatsioonis väga palju nii kohalikke tsiviilisikuid kui ka juba endiseid terroriste, nende seas ka Venemaalt tulnud vabatahtlikud. „Neil on seal tohutu konkurents raha ja võimu pärast,” selgitas Potehin asjaolu miks niivõrd palju endiseid sõdalasi Isolatsioonis istub. Samuti on Potehini sõnul levinud äriskeem – kohalikke süütuid tsiviilisikuid arreteeritakse, süüdistatakse vaenlase abistamises ning lastakse välja vaid raha eest. Telefone, sularaha ning muid väärisesemeid tagasi ei anta.

Isolatsioon ise pole kinnipidamisasutuseks loodud. Enne sõda asus seal vabrik, kus toodeti isolatsioonimaterjale. Seetõttu mingisugustest mugavustest, mis normaalses kinnipidamisasutuses olema peaksid, ei saa rääkidagi. Kord sattus Potehin Palõtši käsul kartserisse. See on 6-ruutmeetrine ruum, kus peale tema oli veel päris mitu inimest. „Mind märkas naine, kes oli paar päeva enne seda minu ütlusi protokollinud. Ta küsis, kuidas mul läheb. Ma vastasin, et mul pole viga midagi, kuid meiega istub ruumis üks eakas proua, keda juba neli tundi ei lasta tualetti,” rääkis Potehin. „Kas see on vägivald? See on alandamine. See on vaimne vägivald.”

Potehin räägib, et ise ta Isolatsioonis peksa ei saanud, välja arvatud ühel korral, kui sai vastu kukalt. „See, et mind ei pekstud, on Isolatsiooni jaoks erandjuhtum,” ütles Potehin. Näiteks on ta oma silmaga näinud, kui pärast ülekuulamist saabus üks vang tagasi kongi valvurite najal, kuna ta ei suutnud ise kõndida ja tema nägu ei olnud äratuntav.

„Sellel hetkel ma olin juba valmis surema. Enam polnud mingit huvi seal istuda,” ütles Potehin.

Potehin selgitab, et ühel hetkel oli tal vangistusest niivõrd villand, et ta kuulutas välja näljastreigi. Tänu sellele sai ta ka keelduda tööst, kuna talle oli vastik mõte, et ta tassib veoautosse moona, millega tema sõpru teisel pool rinnet tapetakse. „Ma kartsin, et minu näljastreigi tõttu ei anta ka teistele vangidele süüa ning kuna kongikaaslased pidevalt vahetusid, siis ma ei teadnud, kas nad hakkavad mind pressima või mitte,” selgitas Potehin. Selle vältimiseks oli ta jõudnud koguda veidi toitu. Humanitaarabi neile kätte ei antud, kuid kuna see vedeles õues, kus vangid tööd tegid, sai Potehin salaja seda kongi kaasa võtta. „Sellel hetkel ma olin juba valmis surema. Enam polnud mingit huvi seal istuda,” ütles ta.

Vangikamber Isolatsioonis Foto: Erakogu

Psühhopaat ja sõjaroimar Palõtš

Mõlemad vangid mainivad meest hüüdnimega Palõtš. Tema pärisnimi on Denis Kulikovski ning Potehini vangipõlve ajal oli ta Isolatsiooni juhataja abiline. Aseevi ajal oli Palõtš juba koonduslaagri juhtohjad enda kätte võtnud, kuid hiljem läks siiski Rahvavabariigi ninameestega tülli ning põgenes Kiievisse. Just selle mehe käsul ning otsesel sekkumisel toimusid Isolatsioonis kõige rängemad peksud ja piinamised. „Palõtši ajal valitses Isolatsioonis tõeline hullumaja. Ta lasi kukkedel omavahel kakelda ning suudelda. Mingeid piire tema ajal ei eksisteerinud,” rääkis Aseev. Näiteks lasi Palõtš ühte kinniseotud silmadega vangi panna kirstu ning talle kiviklibu peale kühveldada, et too tunneks, kuidas teda elusalt maha maetakse. „Kui Palõtš kõrvaldati, siis tema endistele alluvatele polnud seda kõike vaja. Piinamised ja alandamised küll säilisid, kuid vähemalt öösel saime rahulikult magada,” ütles Aseev.

2021. aasta 9. novembril võeti Palõtš Kiievis kinni. Huvitaval kombel oli ta seal viibinud juba kaks aastat. Aseevi sõnul kasutas Ukraina julgeolekuteenistus teda enda kasuks ära. Kuigi kuulujutud Palõtši elukohast Kiievis levisid veel Aseevi vangipõlve ajal, siis 2021. aastal polnud see enam mingi saladus. Koos oma tuttavatega suutis Aseev läbi suruda sõjakurjategija kinnivõtmise. „Ma ei olnud rõõmus, ma ilmselt ei suuda selliseid pealiskaudseid emotsioone tunda, kuid ma olin sügavalt rahulolev, kui kuulsin, et ta võeti kinni. Ma kartsin, et ta tapetakse ära,” räägkis Aseev.

„Palõtši ajal valitses Isolatsioonis tõeline hullumaja. Ta lasi kukkedel omavahel kakelda ning suudelda. Mingeid piire tema ajal ei eksisteerinud,” rääkis Aseev.

Tema arvates oleks julgeolekuteenistusele palju kasulikum olnud Palõtš ära tappa, kuna nüüd on Ukraina ühiskonnal neile väga palju küsimusi selle kohta, mida sõjaroimar kaks aastat pealinnas tegi. Ilmselt ei oota Palõtšit vangide vahetus, kuna ta ise seda ei soovi. „Sellisel juhul elaks ta seal läbi seda, mida meie pidime läbi elama,” ütles Aseev. Hetkel käib sõjaroimari üle kohus Mariupolis ning Aseev käis seal kohapeal ka tunnistusi andmas. „Ta on peamine psühhopaat ja sõjaroimar. Ma loodan, et ta saab eluaegse,” sõnas ta.

Märkimisväärselt absurdne on ka sealse rahvavabariigi (nn DRV) kohtusüsteem. Stanislav Aseev oli süüdistatav kahes kriminaalasjas – teda süüdistati peamiselt spionaažis ja ekstremismis ehk äärmusluses. Mõlemad kohtuotsused olid praktiliselt samasugused ning mõlema kohaselt pidi Ukraina ajakirjanik veetma 15 aastat vanglas. „Küsisin kohtunikult, et vabandust, olete mulle seda protokolli juba üks kord lugenud, mida see tähendab, kas 15 või 30 aastat, kuidas ma aru saan, kaua istuma pean?” meenutas ta viimast kohtuistungit. Üks kohtuistung kestis Aseevi sõnul kõigest pool tundi ning selles osalesid peale tema ainult kohtunik ja advokaat.

Isolatsioon Foto: Erakogu

Elu pärast koonduslaagrit

Stanislav Aseev sai lõpuks vabadusse nn vangide vahetuse tõttu. See tähendab, et ta vahetati Ukrainas vangistatud nn Donetski Rahvavabariigi tegijate vastu. Potehinit aga üritati „oma gängi” pikalt värvata, kuid sellest midagi välja ei tulnud. „Tuli mingi batjuška ning vihjas sellele, et peab relvad kätte võtma,” rääkis ta. Kuna Potehin oli seotud Kanada ajalehega, tekkis vangla ülemustel mure, et Lääs võib tema eest kätte maksta, siis vabastati Dmytro Potehin kiiremas korras.

Harjumine uue reaalsusega võttis mõlema jaoks aega. Unustada Isolatsiooni täielikult siiamaani ei õnnestu – nii Aseev kui ka Potehin on mitmes selle piinamislaagriga seotud kiriminaalasjas tunnistajad. Mõlemad tõdevad, et endiste kongikaaslastega suhtlemine on raske, kuid kurjategijate vastutusele võtmine on nende ühine südameasi. Ka tavaelus ei suudeta läbitut unustada. „Mul on väga raske vaadata inimestele silma. Ka kinnised ruumid teevad närviliseks,” kirjeldas Stanislav Aseev.

Isolatsioonis hakkas Aseev raamatut kirjutama. Mustand konfiskeeriti vanglas ning ta asus uuesti kirjutama juba vabaduses. Aastal 2020 sai ta raamat „Piinamislaager paradiisi tänaval” Ida-Euroopa Vaba Ajakirjanduse (Free Media Awards) auhinna. Aseev tunnistas, et pole kolme aasta möödudes ikka veel kogemusest taastunud. „Psühholoogiliselt aitab mind jooksmine. See on põhiline rehabilitatsiooni viis,” lausus ta.

„Kui Venemaa ütleb, et seda kohta pole olemas ja eitab enda seost sellega, ent lääneriigid kuulutavad välja sanktsioonid nendele konkreetsetele isikutele, kes Isolatsiooni juhivad, siis ei saa enam öelda, et seda pole olemas,” sõnas Aseev.

Dmytro Potehin on samuti mõelnud raamatu kirjutamisele, kuid on iga kord sellest loobunud. Mees selgitas, et see pisendaks teiste sõjavangide kogemusi. „Mul on vedanud. Kõigiga polnud nii,” lausus ta. Selle asemel otsustas ta hoopis valeinfoga võidelda. Dmytro Potekhin asutas Eestis start-up haridusliku faktikontrolli lehekülje FakesKiller.

Isolatsioon pole kaugeltki ainus koonduslaager okupeeritud territooriumil. Ukraina prokuratuuri andmetel on taolisi kohti, kus toimuvad sõjakuriteod, üle 160ne. Üle 3500 Ukraina kodaniku kannatavad endiselt sealse võimu terrori all nagu kunagi Aseev ja Potehin. Mitte eriti kaugel meist asub piirkond, kus mõrvadest, peksmisest ning elektrišokirelvadest on saanud inimeste igapäevane reaalsus. Euroopa riigid on saatnud Ukrainasse küll humanitaarabi, kuid ega see sõjaohvriteni ei jõudnud. „Humanitaarabi tuli küll, kuid kõik need asjad, mida saadeti, hävitati,” rääkis Dmytro Potekhin.

„Kui Venemaa ütleb, et seda kohta pole olemas ja eitab enda seost sellega, ent lääneriigid kuulutavad välja sanktsioonid nendele konkreetsetele isikutele, kes Isolatsiooni juhivad, siis ei saa enam öelda, et seda pole olemas,” sõnas Aseev. Ta lisas, et olukorda saaks parandada ka lihtlabane probleemi tunnistamine lääneriikide poolt. „Lihtsalt andke signaal, et me teame seda. Kahjuks pole seda siiamaani ükski riik teinud.”

Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondo projekti „Jagatud teekonnad – faktid ja lood rändest 21. sajandil“ raames. Projekti rahastasid Euroopa Komisjon, Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest, Kultuuriministeerium, SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Artikkel ei väljenda rahastajate seisukohti.