Lennukirattad puudutavad maad taolise põrkega, millesarnast pole enda elus veel kogenud, ja kuigi oleme taas kindlal pinnal, lasen viivuks hirmsatel mõtetel, kuidas rehvid just purunesid ja meie enam pidama ei saa, enda meeltesse tungida. Puhtalt elamuse pärast.
Sest seljataga on 12 tundi, mis sai veedetud Rooma lennujaamas ringi jalutades, muusikat kuulates, mediteerides, elu üle järele mõeldes, videosid monteerides ja mitte kordagi sõba silmale saades. Ninna imbuvad vahemere soolane mekk, soe päike ja mitu nädalat kestnud vihmast niisked asfaltteed, kui keksin unetust ööst hoolimata kergusega alla lennukitrepilt otse Catania lennuväljale. Sitsiilia – tere!