Lennukirattad puudutavad maad taolise põrkega, millesarnast pole enda elus veel kogenud, ja kuigi oleme taas kindlal pinnal, lasen viivuks hirmsatel mõtetel, kuidas rehvid just purunesid ja meie enam pidama ei saa, enda meeltesse tungida. Puhtalt elamuse pärast.

Tellijale Tellijale

Sest seljataga on 12 tundi, mis sai veedetud Rooma lennujaamas ringi jalutades, muusikat kuulates, mediteerides, elu üle järele mõeldes, videosid monteerides ja mitte kordagi sõba silmale saades. Ninna imbuvad vahemere soolane mekk, soe päike ja mitu nädalat kestnud vihmast niisked asfaltteed, kui keksin unetust ööst hoolimata kergusega alla lennukitrepilt otse Catania lennuväljale. Sitsiilia – tere!

Osanuks ma kahe nädala eest arvata, et siia juba nõnda kiiresti saabun, jättes maismaal paikneva lõunaosa vahele ja lennates otsejoones autentse Itaalia temperamentsuse keerisesse? Ütlen ausalt, et üllatun isegi endiselt ja pidevalt elus ja enda võimetes kiiresti ühest keskkonnast teise lülituda. Ent kas igatsesin salamisi näha, tunda ja katsuda soolast merevett ja sooje päikesekiiri nahal ringi tantsimas? Lausa kogu südamest! Niisiis võib vast tegelikult siiski öelda, et saapamaa lõunanabasse saabumine oli vaid aja küsimus.