Paganlikud eestlased kipuvad olema uhked oma kirikukauguse üle, justkui oleks see osa rahvuslikust identiteedist. Kirikus ei käi, jumalat ei kummarda, aga see muudab rahva vastuvõtlikuks igasugusele muule new age vaimsusele. Inimlik soov uskuda millessegi kõrgemasse jääb alles ka siis, kui siunata kirikut.

Jumala ja pühakute asemel on meil aga kristallid, tarokaardid, Vigala-Sass, nõid Nastja, Marilyn Kerro loodustooted ning retrograadis planeedid. Kadunuks jäänud inimesi otsitakse jäljekoerte, helikopterite abiga, aga ka selgeltnägijate tuleproovis – veider nähtus ühiskonnas, mis rusikaga rinda tagudes kuulutab oma ateismi ning samal ajal rüüpab MMS-i.

Lisaks kloorijoodikutele on ühiskondlikult ohtlikud elemendid Meeli Lepsoni taolised uue aja prohvetid. Ühtepidi on jutt valgusolenditest tore ning kuulub ka usuvabaduse kaitse alla, aga kui epidemioloogilises olukorras kaasneb sellega maski- ja vaktsiinivastasuse propageerimine, pole olukord enam nii nunnu. Sellega võrreldes ei tundugi ühiskondlikult vastutustundlikum kirik institutsioonina niivõrd halb variant.

Nõks elutervet vaimsust ja usku kuluks aga siinsetele ketseritele ära, eriti raskemal ajal. Raskel ajal pidavat kõrgema jõu uskumine aitama ka siis, kui seinad hakkavad suruma ning käsi haarab nööri ja tooli järele. Mis muidu statistikat vaadates ei olegi nii haruldane nähtus.

Kommentaarid
Copy