Sügis. Tulid nii ootamatult. Aga olid oodatud. Hoopis teisiti kui varasemalt saabusid õuele. Vihmahoogude asemel näitasid esmalt jahedamad ööd endi palgeid. Ent lehed on ka oktoobrikuu lõpu suunal veel pooleldi rohelised.
Vihma asemel särab taevalaotuses igapäevaselt päikene. Lihtsalt niiskust on õhus rohkem kui varem, mis tekitab päevadest salapärase uduloori üle silmapiiri kõrguvatel küngastel ja mägedel. Mina leidsin end pärast üht kuud Tempo di Vivere ökoküla kommuunis elamist mõttelt, et sooviks mäe otsast alla tulla. Sooviks inimeste sekka. Sooviks edasi astuda. Ehk isegi linna ja kohe täitsa elama. Niisiis me läksime – mina ja minu lähedaseks saanud sõber Daniele. Pakkides tema veinipunasesse Fiati kõik meile kuuluva, süüdates Palo Santo ja ajades autonina Bologna suunas, et augustikuise projekti raames kohtutud kaunite hingedega taasühineda. Bologna oli meie taaskohtumiseks ideaalse energiaga paik. Ülikoolilinna melu ja möll, lõputud koosolemised Piazzadel, saateks elav muusika ja meeldiv tants.
Pea pilvedes hõljuvatena ei mõelnud me esiti, kuhu end öö hakul puhkama heidame. Kuigi meil ju olid sõbrad Bolognas, kes olid end taas sisse seadmas septembri keskpaigas alanud ülikooli rutiini, siis olid neilgi korterikaaslased või lihtsalt muud plaanid. Niisiis pärast seda, kui lahkusime kanepisuitsust, elu ja melu täis Piazza San Francescolt tunde pärast südaööd, vaatlesime Danielega otsa kaartidele – võimalustele veeta öö magusas ja sügavas unes. Üks vägagi ahvatlevatest valikutest oli meie n-ö rohelise passi puudumise tõttu Daniele ajakirjaniku tõend, tänu millele saab, nagu isegi aimata võid, ligipääsu pea igale poole ja alati. Ent soe hotellituba linna keskmes ei tundunud nõnda võrgutuslik. Minu mõte jäi hoopis pidama telgil, milles niigi noortelaagri esimesed kaks nädalat veetnud olime ja mis minu südames oli väga koduseks muutunud. Tõenäoliselt oli siinse otsuse langetamisel suurt rolli mänginud ka eksperiment, mida tegin ennist päeval Danielega, kes end pärast kuudepikkust mägedes olemist ühtäkki väga kirevast linnast leidis, endal küljes võõras ja ebamugav tunne. Nimelt läksime pärast meie vestlust sellest tundmusest ühele Bologna Piazzale ja viskasime end keset platsi pikali. Oli keskpäev. Päike siras kuumalt. Inimesi oli meie ümber palju. Ja miks me seda tegime? Et saaksin ühele Milanost pärit Itaalia mehele, Danielele, näidata, et pole midagi paremat, kui teha neid asju, mida Sa teha tahad, ja mitte neid, mida Sa teed teistele mingisuguse mulje avaldamiseks. Ta oli sellest kogemusest pahviks löödud ja keksis terve ülejäänud päeva minu kõrval. Minul oli südamest hea meel. Ent tagasi meie valikute juurde tulles oli Daniele ühtäkki väga teotahet täis telkimise ideest. Võttes arvesse, et olime Bolognas, ja Itaalias on avalik telkimine illegaalne, tundus mõte mulle selle võrra ahvatlevam. Sõitsime autoga linnast veidi välja ja kakskümmend minutit hiljem leidsime end künka otsast, kus avanes vaade Bolognale. Öö oli vihmane, ent uni tänu sellele veelgi magusam.