Sügis Tartus on lummav – värvilised lehed langevad päikesekiirte paistel ja loengusse lipates saab läbi lehtede sahistada. Toomemäel jalutades naudid veel viimaseid hetki rohelust ja päevavalgust, enne kui pilkane pimedus võimust võtab. Kuni hommikutundidel ärkad mitte äratuskella, vaid tüütu undamise peale – sügis tähendab ju ka lehepuhurite kõrgaega. Kuigi lehepuhurite hullus on viimase paari aasta jooksul vaikselt taanduma hakanud, ei ole need linnapildist kaugeltki kadunud.
Hommikupoolik lehepuhujana
Mõtlesin, et katsetan lehepuhuriga töötamist ja aitan ühtlasi linnavalitsusel avalikku ruumi korras hoida. Niisiis sean ühel sügishommikul sammud ehituspoe poole ja lausun kassas: „Tere, ma soovin rentida lehepuhurit.” Plaan on linnavalitsuse maja ees lehti puhuda, et näha, kas mõni ametnik või linlane palub mul lõpetada või on nad huugamisega nii ära harjunud, et ei pane enam tähelegi. Palun klienditeenindajalt kõige tavalisemat, käeskantavat bensiinimootoriga lehepuhurit. Ta küsib seepeale, kas olen varem lehepuhurit kasutanud. Mõistagi ei ole. Seega näitab ta, kuidas masin tööle käib, mis nuppu puhumiseks all hoida ja kust võimsust juurde keerata. Paksud kindad ja summutavad kõrvaklapid taskus, lehepuhur käes, võtan suuna linnavalitsuse poole.