Ainuüksi viimase paari kuuga päästeti suurte operatsioonidega väga halbadest tingimustest mitukümmend koera ja kassi. Sündmuspaiku ilmestavad vigased ja haiged loomad, joogi- ja söögipuudus ning ebainimlikud tingimused.

Juuni alguses viis Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) koostöös loomakaitseorganisatsioonidega läbi kaks suurt loomade päästeoperatsiooni. Ühel hommikul võeti Raplamaal ühelt loomapidajalt ära 41 väikest koera, sest sealsed tingimused ohustasid loomade elu ja tervist. Sellistest päästeoperatsioonidest räägib lähemalt PTA loomade heaolu peaspetsialist Tiina Kukk.

Kukk kirjeldas, et Raplamaalt päästetud koerad elasid väga halbades tingimustes. Koeratõugu on tema sõnul raske kirjeldada, sest tegu oli pisikeste koertega, kes sündisid suguluspaarituse tulemusel. „Põrandaid kattis mitmesentimeetrine roojakiht, mille sees loomapäästjad ja järelevalveametnikud koeri püüdsid,” ütles ta. Lisaks oli koerte karvastik hooldamata, küüned ülekasvanud ning loomad olid täis sise- ja välisparasiite.

„Kui me oleme ukse taga, siis tihtilugu meid sisse ei lasta, kuigi meil on seaduse alusel õigus siseneda, kui me teame, et oht on looma elule ja tervisele,” ütles Kukk.

Samal päeval päästeti Lääne-Virumaal väga halbadest tingimustest 23 suurekasvulist koera. Kuna loomapidajal puudus igasugune ülevaade koerte tervislikust seisundist, siis varjupaigas kasvas paari nädala jooksul koerte arv 11 kutsika võrra. Koerad toodi ära väikesest talumajast, kus enamus koertest olid suletud kahekaupa väikestesse transpordipuuridesse ning neil puudus ligipääs joogiveele. Maja aknad olid seestpoolt kinni kaetud ning naabruskonna elanikud nägid mõnikord üksikuid koeri metsas ringi jooksmas. Kukk lisas, et loomapidaja pole Eesti kodanik. Tal on loomapidamisega tekkinud probleeme ka teistes Euroopa riikides ning loomapidamise nõuete rikkumisega seotud vaidlused on jõudnud suisa kohtusse. Kukk sõnas, et Lääne-Virumaa juhtumi puhul aretas inimene kahte koeratõugu, mis oli ohtlik. „Kui sul pole paaritusest teadmisi, siis sa tekitad väga ohtlikku koeratõugu endale ja need koerad on psüühiliselt väga keerulises seisundis,” ütles Kukk.

Suguluspaarituse tõttu olid koerad haiged ja osad neist lausa pimedad.

Juhtumeid lähiminevikust on veel. Kukk sõnas, et üldiselt ei võeta loomi n-ö karjakaupa ära, aga kahjuks on sellised juhtumid järjest sagedasemaks muutunud, kus inimesed tegelevad loomade nn aretamisega – pidamata silmas loomade heaolu nõudeid. Augusti keskpaigas said päästjad suure politseioperatsiooni käigus kätte „kutsikavabriku” Pärnumaal, kus oli 29 borderkolli-laadset koera, nendest kaheksa olid kutsikad. Suguluspaarituse tõttu olid koerad haiged ja osad neist lausa pimedad. Lisaks olid koerad täiesti sotsialiseerimata ehk nad olid terve elu elanud ühes keskkonnas ning neil puudus varasem kokkupuude müra, autode, teiste loomade ja inimestega.

Augusti keskel päästeti ka 23 kassi väga halbadest tingimustest Muuga külast. Kukk kirjeldas, kuidas kasside liivakastid meenutasid sipelgapesi ja kogu kassikoloonia oli haige. Ta rääkis, kuidas avanenud vaatepilt oli esmakordne ka kogenud järelevalveametnike jaoks. „Selles juhtumis oli niimoodi, et mul ei ole kunagi nii suurt ammoniaagi kontsentratsiooni õhus olnud, kui seal oli. Seal hakkasid kõikidel silmad vett jooksma,” ütles Kukk.

Ebameeldiv hais ja loomade häälitsused võivad märku anda sellest, et antud vihjel on alus.

Kukk kirjeldas veel üht juhtumit, kus võeti ära 26 kassi naisterahvalt, kes arvas, et pidas kasside hoiukodu. Tegelikkuses ilmestas majapidamist 30-sentimeetrine kõikide ruumide põrandaid kattev prahikiht ning kassidel ei olnud liivakasti ega vett.

Inimeste vihjetest algavad päästeoperatsioonid

Kukk kirjeldas päästeoperatsiooni protsessi: kõik algab vihje saamisega, mida hakatakse kontrollima. Kui on teada ainult koht, kus loomapidamise tingimusi on rikutud, uurivad järelevalveametnikud välja, kes on antud loomapidamiskoha omanik või võtavad ühendust korteriühistutega. Päästjad püüavad saada võimalikult palju infot, et saada loomapidaja kätte ning selgitada välja juhtunud asjaolud. „Järelevalveametnikud teostavad esmaselt paikvaatluse. Kui tegemist on õues elava loomaga, siis vaadatakse, mis konditsioonis loom on, kas on täidetud kõik seadusest tulenevad nõuded,” sõna Kukk.

Kui päästetiim sündmuskohale jõuab, sõltub Kuke sõnul vaatepilt sellest, kas loom on sees või väljas. Ebameeldiv hais ja loomade häälitsused võivad märku anda sellest, et antud vihjel on alus. Ta kirjeldas, kuidas tavaliselt ümbritseb maja spetsiifiline väljaheite lõhn, kui loomi hoitakse sees ja seda eriti kasside puhul.

„Kui me oleme ukse taga, siis tihtilugu meid sisse ei lasta, kuigi meil on seaduse alusel õigus siseneda, kui me teame, et oht on looma elule ja tervisele,” ütles Kukk.

Kukk selgitas, et kui loomapidajaga on õnnestunud ühendust saada, siis selgitavad järelevalveametnikud, miks ja mida nad kontrollida soovivad. Ta lisas, et loomapidajad tihti pole teadlikud sellest, et järelevalveametnikud tuleb enda valdusesse sisse lasta. Valdusesse sisenetakse siis, kui on oht looma elule ja tervisele. „Kui me oleme ukse taga, siis tihtilugu meid sisse ei lasta, kuigi meil on seaduse alusel õigus siseneda, kui me teame, et oht on looma elule ja tervisele,” ütles Kukk. Ta lisas, et sundi nad kasutada ei taha, kuid väga tihti tullakse neile füüsiliselt kallale ja siis kutsuvad nad politsei, sest olukord ohustab järelevalveametniku tervist. Kui ust pole võimalik lahti saada, aga on teada, et loomad on hädas, siis kutsutakse appi lukuabi.

„Kui looma elu ja tervis pole ohus, aga loomapidamise tingimusi on rikutud, tehakse loomapidajale ettekirjutus rikkumise kõrvaldamiseks ning antakse selleks konkreetne tähtaeg,” ütles Kukk. Ettekirjutused võidakse teha näiteks mingite konkreetsete andmete esitamiseks, nagu näiteks looma vaktsineerimist tõendav dokument ja looma ravi- ja/või elamistingimuste parandamise plaan. „Kui on tegemist väga raskete loomapidamisnõuete rikkumistega, on võimalik algatada loomapidaja suhtes väärteomenetlus ning loomapidajalt loomapidamise õiguse äravõtmine,” ütles Kukk.

Kui loomad on päästetud, viiakse nad esialgu erinevatesse varjupaikadesse, kellega Põllumajandus- ja Toiduametil on sõlmitud lepingud. Enne seda tehakse aga loomadele esmane kontroll ja suunatakse ravile, sest väga harva on nad kätte saanud täiesti terveid loomi.

Ta tõi näite, kuidas augustis sattus Tallinna varjupaika 27 koera ja Pärnusse üle 20 koera.

Juhtumitest saadakse teada tänu kaaskodanike abile, sest inimesed annavad aina rohkem vihjeid ja järjest enam märgatakse mahajäetud maju, kus inimene harva käib, ent kus peetakse loomi. Kukk lisas, et ühiskond on muutunud teadlikumaks ja paljud vihjed laekuvad loomakaitseorganisatsioonidele.

Varjupaigad aitavad loomadel alustada uut elu

„Selliste juhtumite puhul, kus me teeme koostööd Põllumajandus- ja Toiduametiga, on sellised kokkulepped, et enamasti meie oleme need, kes neid loomi hoiavad. Meie siis pakume neile kohta, kus elada, ravime neid. Teeme nii, et neil oleks kõik hästi ja siis otsime neile uued kodud võimalikult kiiresti,” ütles Varjupaikade MTÜ kommunikatsioonijuht ja hoiukodude koordinaator Anni-Anete Mõisamaa.

Mõisamaa sõnul on igakuiselt selliseid juhtumeid, kui neile satuvad loomad, kes on päästeoperatsioonide käigus päästetud halbadest tingimustest. Ta tõi näite, kuidas augustis sattus Tallinna varjupaika 27 koera ja Pärnusse üle 20 koera.

Mõisamaa kirjeldab, kuidas sellistest tingimustest päästetud koerad on vahel agressiivsed, kuid enamasti arglikud. Loomades usalduse tekitamine nõuab palju aega ja kannatlikkust, sest tavaliselt on kutsikavabrikutest või kolooniatest tulnud loomad sotsialiseerimata. „Tavaliselt nad ongi näinud terve oma elu jooksul ühte inimest ainult ja selle tõttu on see töö selline keerukam, aga jällegi oleneb koerast. Kui ta on noor koer, siis on see lihtsam,” ütles Mõisamaa.

Varjupaigad tegelevad Mõisamaa sõnul samuti veterinaarabi pakkumisega, kuid tõsisemate tervisemurede puhul saadetakse loomad loomakliinikutesse, kus on rohkem võimalusi. Mõisamaa tõdes, et näiteks „kutsikavabrikutest” päästetud loomadel esineb sageli väärarenguid, mis tekivad siis, kui koeri paaritatakse oma suguvõsas.

Ravikulud päästetud loomade jaoks võivad olla väga kallid. Üheks näiteks tõi Mõisamaa Tallinna varjupaika sattunud 27 koera operatsioonide kulu, milleks oli ligi 10 000 eurot. Samuti on kulukad ka varjupaigas vajalikud kastreerimised ja steriliseerimised. Operatsioonideks vajalik summa koguti Mõisamaa sõnul tänu annetajatele vähem kui nädalaga.

Kui varjupaik hakkab loomadele uut kodu otsima, peab huviline täitma põhjaliku ankeedi ja ankeetide põhjal kohtuvad varjupaiga töötajad huvilistega. Mõisamaa ütles, et varjupaiga tava näeb ette, et inimene peaks käima vähemalt kolm korda kassi või koeraga tutvumas, enne kui loom uude koju läheb. Ta lisas, et inimeste huvi võtta varjupaigast loomi kasvab pidevalt ja tihti on nii, et ühel loomal on mitu huvilist. Tema sõnul on endiselt kutsikate ja väikest kasvu koerte vastu suurem huvi, kuid võetakse ka vanemaid koeri.