Õhtusöök oli juba söödud ja nõudki pestud, kui igaüks meist enda asju toimetas ja mina end köögist leidsin, aknast mägedele avanevat maalilist vaadet nautimas. Ja rahulolevalt unistamas. Ühel hetkel pilguga köögis ringi reisides tabas mind äratundmine – olin endalegi märkamatult jõudnud koju.

Tellijale Tellijale

Pererahva enda kätega valmistatud köögisaar, euroalustest riiul ja antiiksed seinakapid, tohutul hulgal potte ja panne igas mõõdus ja kujul. Jahe kivipõrand, millel astutakse nii jalanõudega kui ka paljajalu. Terve kapitäis mokakannusid, millest enamusel on vaid visuaalne otstarve. Ja mina, kes ma sel hetkel iga oma kehaosaga tundsin, kuidas kodust ei tee kodu vaibad, kamin ja puhtad köögipinnad. Valged laed ja seinad. Ühte nägu nõud ja sisustuselemendid, vaid hoopis inimesed, kellega kodus aega veedetakse. Köögis koos söömaaega ette valmistades nii,, et igaüks teeb tõesõna seda, mida ta sel hetkel kõige enam teha naudib. Kus iga toimetus leiab aset läbi nalja, tantsu ja mängu. Inimesed, kes on Sinu jaoks päriselt kohal ja olemas, et kuulata ja mõnikord küsimusi esitada, keda soojalt emmata. Nad teevad majapidamisest paiga, mida hakkad kutsuma koduks. Kõik muu on teisejärguline. Ja ma mõistsin, kuidas ma pole iial varem tundnud end rohkem kodus, kui sel samal hetkel, mil teisest toast kostusid minu perekonnaks saanud sõprade itaaliakeelsed naljad ja lõkerdav naer.

Kaks kuud Itaalias on minu silmis möödunud kui kaks nädalat. Mida päev edasi, seda enam tunnen enda hinges kergust, õnnejoovastust ja rõõmu elusolemisest. Kodusoojust, mida annab mulle Itaalia. Nii maapõu kui ka inimesed. Toit ja naljad. Käežestid ja muusika. Mäed ja päikene. Vihm ja minu praegust mägedevahelises orus kodu üleujutavad pilved. Sealsamas enda päeviku sissekannetesse süvenedes ja emotsioonidele tagasi vaadates oleksin siin justkui kaks aastat kogemusi omandanud. Aga et aeg on perspektiivi küsimus olen siin viibimisega samuti ära õppinud. „Me lahkume viie minuti pärast,’’ on lause, mis itaallaste suust kuuldes tähendab, et võid rahulikult arvestada vähemalt poole tunniga. Ja suure tõenäosusega pead ka siis ennast ja ajaarvamist meelde tuletama. Vastupidiselt toimib aga rongiliiklus. Kõik on välja arvestatud sekundi pealt ja hilinejaid järgi ei oodata. Kahe kuu jooksul olen endale kokku soetanud ei rohkem ega vähem kui 22 rongipiletit, tänu millele olen ringi sõitnud nii Veneto, Toskaana kui ka Emilia Romagna maakondades. Olen viimastel nädalatel nii mudas käpuli roomanud, südamepõhjani armunud olnud kui ka lendamise ära õppinud. Südames kasvab nii palju. Ometigi on sõnadega nõnda hoogsalt vohavaid tundeid vaat et võimatu edasi anda. Tundmused on olnud sügavad. Juurdunud. Lennukad. Pidevas liikumises. Üles ja alla. Maa peale tagasi toovad. Või siis just teise dimensiooni lennutavad. Sõltub, kuidas vaadata.