Õhtusöök oli juba söödud ja nõudki pestud, kui igaüks meist enda asju toimetas ja mina end köögist leidsin, aknast mägedele avanevat maalilist vaadet nautimas. Ja rahulolevalt unistamas. Ühel hetkel pilguga köögis ringi reisides tabas mind äratundmine – olin endalegi märkamatult jõudnud koju.

Pererahva enda kätega valmistatud köögisaar, euroalustest riiul ja antiiksed seinakapid, tohutul hulgal potte ja panne igas mõõdus ja kujul. Jahe kivipõrand, millel astutakse nii jalanõudega kui ka paljajalu. Terve kapitäis mokakannusid, millest enamusel on vaid visuaalne otstarve. Ja mina, kes ma sel hetkel iga oma kehaosaga tundsin, kuidas kodust ei tee kodu vaibad, kamin ja puhtad köögipinnad. Valged laed ja seinad. Ühte nägu nõud ja sisustuselemendid, vaid hoopis inimesed, kellega kodus aega veedetakse. Köögis koos söömaaega ette valmistades nii,, et igaüks teeb tõesõna seda, mida ta sel hetkel kõige enam teha naudib. Kus iga toimetus leiab aset läbi nalja, tantsu ja mängu. Inimesed, kes on Sinu jaoks päriselt kohal ja olemas, et kuulata ja mõnikord küsimusi esitada, keda soojalt emmata. Nad teevad majapidamisest paiga, mida hakkad kutsuma koduks. Kõik muu on teisejärguline. Ja ma mõistsin, kuidas ma pole iial varem tundnud end rohkem kodus, kui sel samal hetkel, mil teisest toast kostusid minu perekonnaks saanud sõprade itaaliakeelsed naljad ja lõkerdav naer.

Kaks kuud Itaalias on minu silmis möödunud kui kaks nädalat. Mida päev edasi, seda enam tunnen enda hinges kergust, õnnejoovastust ja rõõmu elusolemisest. Kodusoojust, mida annab mulle Itaalia. Nii maapõu kui ka inimesed. Toit ja naljad. Käežestid ja muusika. Mäed ja päikene. Vihm ja minu praegust mägedevahelises orus kodu üleujutavad pilved. Sealsamas enda päeviku sissekannetesse süvenedes ja emotsioonidele tagasi vaadates oleksin siin justkui kaks aastat kogemusi omandanud. Aga et aeg on perspektiivi küsimus olen siin viibimisega samuti ära õppinud. „Me lahkume viie minuti pärast,’’ on lause, mis itaallaste suust kuuldes tähendab, et võid rahulikult arvestada vähemalt poole tunniga. Ja suure tõenäosusega pead ka siis ennast ja ajaarvamist meelde tuletama. Vastupidiselt toimib aga rongiliiklus. Kõik on välja arvestatud sekundi pealt ja hilinejaid järgi ei oodata. Kahe kuu jooksul olen endale kokku soetanud ei rohkem ega vähem kui 22 rongipiletit, tänu millele olen ringi sõitnud nii Veneto, Toskaana kui ka Emilia Romagna maakondades. Olen viimastel nädalatel nii mudas käpuli roomanud, südamepõhjani armunud olnud kui ka lendamise ära õppinud. Südames kasvab nii palju. Ometigi on sõnadega nõnda hoogsalt vohavaid tundeid vaat et võimatu edasi anda. Tundmused on olnud sügavad. Juurdunud. Lennukad. Pidevas liikumises. Üles ja alla. Maa peale tagasi toovad. Või siis just teise dimensiooni lennutavad. Sõltub, kuidas vaadata.

Üks, mida küsinud olen, on olnud võimalust kogeda elu vabatatlikuna. Augustikuu esimestel päevadel, pärast ühte kuud Veneto maakonnas Veneetsia lähistel elamist, ent eelkõige aklimatiseerumist ja elu üle järele mõtlemist rahulikus, omaette hoidvas keskkonnas, pakkisin taas enda kaks seljakotti ja asusin teele. Rongiga, millega otse suurlinnade südametest väiksemate keskuste ja äärelinnadeni mugavalt sõita saab. Minu esmakordne vabatahtlikuks olemise kogemus viis mind Toskaanasse ja sealsesse mitmekümnete aastate eest maha jäetud mägededevahelisse külasse, mille kümne aasta eest paar hollandlast koos kahe itaallasega enda hoole ja armastuse alla võtsid, rajades külast isemajandava elamushotelli Novanta, mis tõlgituna sümboliseerib eelkõige hotelli esmast visiooni – üheksakümmend – ehk suveperioodi, mil nad pop-up vormis enda tegevust alustasid.

Pea kuuetunnine sõit kolme vahepeatusega viis mind Veneetsiast väikese Bibbiena-nimelise linnani. Pool tundi autosõitu mööda kitsast ja auklikku kruusateed ja pidingi pärale jõudma. Mägedesse, tsivilisatsioonist eraldatud külasse, kus kohapeal lisaks külalistele, praktikantidele ja teistele vabatahtlikele elamas ka lihunik, ehtne trühvlijahtija koos oma koeraga, massöör ja aednik koos rikkalike viljaaedadega. Rääkimata laguunsinisest jõest, igal sammul avanevatest maalilistest vaadetest mägedevahelisele orule ja metsikutele hobustele, kes end enamuse ajast peidavad, ent kelle vahel vägagi ootamatult ka otse toa ukse eest leida võid. Elu nagu filmis! Ent tegelikult tundis süda hetkest, mil suure maasturiga ülesse mäkke tõusma hakkasime, et midagi on valesti. Minusse kerkis küsimus: kas ma olen õiges kohas? Süda vastas eitavalt, ent olin juba autos. Olin juba peaaegu kohal, seega andsin iseendale lubaduse astuda sellelt seikluselt kõrvale kohe, kui seda õigeks pean. Veetsin sealses hotellis koos prantslaste, argentiinlase, hollandlaste, itaallaste ja sakslastega kaks nädalat, millest kümnel päeval 12-tunniseid ennastsalgavaid töövahetusi rabasin. Seda nii tube koristades, nõusid pestes kui ka kaheksakümnele inimesele süüa tehes, pärast mida sai minu elu esimene kogemus vabatahtlikuna lõpu. Olin otsustanud, et on aeg minna. Siit kohast edasi liikuda. Vajasin midagi sügavamat. Rohkem aega enda sisse vaatamiseks, endaga tegelemiseks ja tõelisteks ühendusteks. Kuidas – selle küsimuse usaldasin elule. Nii nagu olen viimasel ajal usaldanud kõik küsimused, millele vastuse leidmiseks on olnud vaja rohkemat kui iseendasse vaatamist.

Otsustanud suuna tagasi Veneetsia peale võtta, tegin otseloomulikult viietunnise peatuse tee peale jäänud igaveses lemmiklinnas Firenzes, et end hellitada ja ses tohutus romantikas laadida. Mõningalt ka veidikest pettumust, et asjad nii olid läinud, leevendada. Linn, mis on samuti üks unistustest, kus pikemalt peatuda, ja mida sügavuti tundma õppida soovin. Iga päev ses tohutus kunstimekas ringi lennelda ja inspiratsiooni lummuses supelda. Arno jõe kallastel nii hommikusi kui õhtuseid romantikast pakatavaid jalutuskäike nautida ning otse linna keskel asuvatel viinamarjapõldudel kekselda. Tänavamuusikute saatel jalga keerutada ja elunatukest nautida.

Pikast rongisõidust ja tohutusoojast päevast ajaloolises Firenzes veidi väsinu ja emotsionaalselt kurnatuna lülitasin viimasel rongil enne tagasi Veneetsiasse jõudmist sisse interneti, et sõnumitele pilk peale heita. Ja mida mu silmad nägid. Kiri eestlaselt, naiselt nimega Reet, kellega olin kahe nädala eest kirjavahetuses olnud, kui silmasin meie ühise Facebooki tuttava jagatud postitust, kus otsiti eestlasi osalema Itaalia ökokülas toimuvas „Empower Yourself with a Circle-Way” noortevahetuslaagris. Postitus, mille mina augustikuu esimestel päevadel avastasin, oli tehtud juba juunikuu alguses, ent sisetunne suunas sellegipoolest endast märki maha jätma. Kahe nädala eest olin saanud eitava vastuse, millega sugugi raske leppida polnud, teades, kui viimasele minutile olin omadega jäänud. Ent mitte just suure üllatusena seisis nüüd kirjas vastupidine.

- Tere! Meil jääb üks inimene ikkagi tulemata. Kas Sa saaksid veel tulla?

Üks koht oli kaks päeva enne laagri algust vabanenud ja kuna mina olin juba Itaalias kohapeal olemas, prooviti õnne. Kas ma mõtlesin, mida vastata? Ei. Mu süda oli juba otsustanud, enne kui mõistus järele jõudis. Vau, millised võimalused, mõtlesin mina. Samaaegselt tohutus rahus viibides, sest sisetunne tegelikult juba teadis jaatavat vastust minuni tagasi tulevat.

– Paluksin Sul ühe vormi täita. Ja ülehomme hiljemalt kell kaheksa õhtul peaksid Bettolas olema.

Ma raputasin pead ja naersin rongis kõva häälega. Keerasin muusika kõrvaklappides veelgi valjemaks, panin peale Life on Planets loo „Love so Fleeting” ja nautisin kehaga rütme tunnetades eluilu. Hingasin mõned head minutid sügavate hingetõmmetega, peopesad südamele asetatuna, ja nautisin eufooriat. Õnnejoovastuse virrvarr üle kogu keha levimas. Ma olen elus! Nii elus! Väga hoitud! Ja see kõik toimub päriselt.

Järgnevad kümme päeva kolmekümne uue perekonnaliikme seltsis nii Hollandist, Itaaliast kui ka kodumaalt Eestist tõid kuhjaga naeru, head sööki, improviseeritud muusikaseansse, tähistamisi, õppetunde, tantsu ja jagamisi. Iga päev ökoküla kommuunis algas igaühel vastavalt enda soovidele, kas hommikuste praktikate või kohese hommikusöögiga. Seejärel kogunesime ringi, et praktiseerida circle-way elustiili, kuulates ja jagades igal hommikul südamest ja ausalt kõigi teistega, mis on selle äsja alanud päeva emotsioon. Mida on uut ja head, mida veel eile ei olnud? Millise ilmaga resoneerud hetkel kõige paremini? Igaühel oli hääl. Kõik olid võrdsed ja vastastikku austavad. Ja igaüks oli kohal, et kuulata. Ilma ühegi küsimuse või kommentaarita. Lihtsalt olemas. Ja kui vaja, ka õlaks mille najal nutta või süleks, kus emmata. Mida aeg edasi, seda emotsionaalsemaks muutus ring. Seda avaramaks avanesid meie südamed. Seda lähedasemaks saime me omavahel.

Inimesed, kellega mul oli au sidemeid luua, olid absoluutselt fantastilised. Näiteks itaallane, kes lisaks võitluskunstide valdamisele, ilusale lauluhäälele, oskusele nii näole kui ka puidule maalida, oivalist pastat valmistada ja seitsmes erinevas keeles kõneleda valdas ka üle seitsekümne erineva instrumendi, improviseerides vastavalt laulu- ja tantsutujule. Või hollandlane, kelle teadmised ja kirg agrikultuuri vastu lõid mu lihtsalt pahviks ja raputasid minu maailmapilti korralikult. Või eestlane, kes inspireeris mind enda kogemusega kommuunis elamisest niivõrd, et hetkel ma muust suurest ei unistagi. Või hollandlane, kelle koduks on Austraalia, ent kes elab hoopis Toskaanas ja on iseõppinud kokk, kelle teed viivad ta järgneva kahe nädala jooksul vägagi maineka Barcelona kolme Michelini tärniga pärjatud restorani kööki tööle. Või itaallane, kes avas mu silmad kommuunide osas, mis eksisteerivad siin samas meie ümber ja on täiesti muinasjutuliste struktuuridega, käest-kätte ja ehitame-kõik-ise-oma-kätega mentaliteediga. Inimesed, kes on avardanud minu maailma ja tutvustanud mulle veelgi rohkem päris elu. Silmsided, mis on unustamatud. Igahommikused soojad embused tervitamaks teineteist uue imelise päeva alguse puhul. Südamest südamesse jagamised ilma ühegi kriitika, küsimuse või nõuandeta. Võimalus jagada. Peegeldada siirast, puhast ja armastavat olemust. Jagada üksteisele vastastikku teadmisi. Valmistada üheskoos ette üritusi tähistamaks meie kõiki olemasolu. Meisterdades üheskoos unenäopüüdjaid ning käe- ja jalavõrusid. Tutvustades teineteisele oma kultuuriruumi, toidulauda ja traditsioone. Pidada maha pikki arutelusid maailmast, veganlusest, muusikast, joogast, seksuaalsusest, tunnetest ja hetkedest, mida soovisime jagada.

Kuniks kümne päeva möödudes liikus iga fantastiline olevus edasi oma teed. Ent mina otsustasin kauemaks jääda. Rohkem ja veel circle-way elustiili kohta õppida. Ühena vabatahtlikuna osaks kommuunist olla ja üksteist toetavas rütmis elada. Viljeleda elu, mis paljude jaoks tundub võimatu. Ärgata hommikul vastavalt enesetundele. Teha kehale pai jalutuskäigu, jooga või jooksuringiga. Süüa puu- ja luuvilju otse enda aiast. Kõndida iga päev ja igale poole paljajalu, unustades sealjuures ära, et mul üldse jalanõud eksisteerivad. Valmistada kohvi kogu perekonnale, et seda siis hommikuste mõtete kõrvale nautida. Ja seejärel otsustada enesele ausalt otsa vaadates, kas on aeg töö tegemiseks või hoopis päeva iseendale võtmiseks. See on paik, kus Sina ise oled hinnas. Nii nagu see igal pool olema peaks. Kus puhkus on hinnas. Kus inimene enda kõigi tunnete, emotsioonide ja vajadustega on väärtuslik. Kus mitte ükski tunne või emotsioon pole liiga palju. Kus Sa oled alati kuulatud, hinnatud, väärtustatud ja armastatud, olenemata Sinu hetke emotsioonidest või emotsioonitusest.

Kahe kuu jooksul on olnud palju hüvastijätmisi. Esmalt perekonnaks saanud sõpradega kodumaal. Nüüd aga igakuised lahkuminekud Itaalias, sest elu hoiab meid, loomingulisi ja teotahtelisi hingi, pidevas liikumises. Sõpradeks saanud fantastiliste inimolevustega Toskaanas ja nüüd, viibides siin, Piacenza linna lähistel mägedes, perekonnaks saanud teiste vabatahtlike kommuuniliikmetega. Sest hooaeg hakkab selles kommuunis vaikselt otsi kokku tõmbama, suvelaagrites kasutatud alad pakitakse kokku, telkides enam ei magata, sest ööd on siin 800 meetrit merepinnast kõrgemal jahedamad, ja ka inimestel on aeg edasi liikuda. Tõsi küll, et siis suveperioodiks taas tagasi tulla. Ent hüvastijätt toimub ikka. Nüüd juba perekonnaks saanud õdede-vendadega, kellega pea kuu aega elu ja olu jaganud oleme. See teeb minu jaoks siinolemise hetkel kõige raskemaks. Uued väljakutsed ootavad meid kõiki ja nii me liigume, kes ühest kommuunist, kes ühest riigist teise, lootuses, et ükskord me teed taas ristuvad. Ja kuigi armastus ning mälestused jäävad püsima, on vahel siiski hea lasta endal tunda ja olla südamepõhjani kurb, kui taas kellelegi head teed soovima peab. Sest liigun ju minagi ringi, teadmata kuhu ja kui kauaks plaanin jääda. Seega ma ei võitle, vaid lasen endal olla kurb, kui tunnen selleks vajadust, ja küsin ka tuge, enesekindlamalt kui kunagi varem, kui tunnen, et olen emotsionaalselt kokku varisemas.

Naudin hetkesolemise võlu ja tegelikult ei vaatagi väga ootusärevalt tulevikku, sest tean, et mis iganes mind seal ka ootab, see saab mulle hea olema. Praeguses momendis pean olulisemaks tulevikust olevikku, milles viibin vaid selle ühe korra ja mis minuni sellisel kujul enam iial tagasi ei vaata. Aga kui öelda midagi järgmise korra kohta, mil Sinuga siin veergudel kohtun, tean lubada, et seiklustest, üllatustest ja kogemustest ka sel korral puudu ei tule, sest mul on silmapiiril lausa kolm unistust, mida järgneval kolmekümnel päeval ellu viia. Oh, ja veel! Et kuidas mul itaalia keelega läheb? Olen hetkel faasis, kus ei oska vahel enam inglise keeltki kasutada, sest mõtlemine eesti, rääkimine inglise ja pidev itaaliakeelses ruumis elamine on minu mõistusega oma töö teinud. Aga nagu iga asjaga, annan ka sellele aega ja usaldan. Sest tean, et küll ta tuleb. Tasa ja targu. Aitäh, et minuga oled! Ciao ragazzi! Aho!

Jete septembrikuu soovitused:

Muusikapala: Duo bucolico – „Tempi d’oro”

Soovitus, kuhu minna: armas ja ajalooline Arezzo linn, mis on väike ja kompaktne, ent täis kunsti, moodi ja ehteid. Samuti nii ilusaid kitsaid kui ka laiu vanalinna tänavaid, hubaseid kohvikuid ja sooje naeratusi. Minu üllatajaks on aga olnud Bobbio linn, millele teed ühetunnise jalutuskäiguga tiiru peale, ent mis üllatab oma ajaloo ning jõeäärse rannaalaga.