Jõusaali riietusruumis istub lihastes mees ja vaatab tühjusesse. Tal on seljas valge lühikeste käistega särk ning jalas hallid spordipüksid. Ta hoiab käes veepudelit. Ilmselt on ta trennist väsinud ning puhkab. Internetis on see mees tuntud kui Mark Wolff.

Ootamatult ilmub riietusruumi teine mees. Jalas on tal nahkpüksid. Tema keha katavad ketid ning tal on kaelas ogadega rihm. See mees kannab pseudonüümi Van Darkholme. Ta kõnnib riietusruumi teises otsas asuva kapi juurde, avab selle, ning suunab oma kurja pilgu Mark Wolffi poole. Wolff ei talu sellist ülbust. Ta paneb oma veepudeli kõrvale ning ütleb inglise keeles: „Vennas, sa tulid valest uksest sisse. Nahkklubi on kahe kvartali kaugusel.”

Van Darkholme seisab mehelikult, kõhulihased pungil, ning vastab napisõnaliselt: „Käi perse!”

„Käi ise perse, nahkmees! Äkki peaks selle siin ringis ära lahendama, kui sa arvad, et oled nii kõva mees?” vastab Wolff.

Mehed astuvad riietusruumi keskele, kus nad hakkavad üksteisele kallale kippuma.

„Oojaa, ma löön su mättasse,” teatab Van Darkholme.

„Jah, mees. Lähme! Miks sa selles nahast kraamis oled. Ma võtan riidest lahti ja lahendame selle siin ringis ära. Mis sa ütled?” ütleb Wolff ning kõnnib oma kapi poole, kus ta hakkab lahti riietuma.

„Jah, vennas, pole probleemi!” sõnab Van Darkholme ning koorib end samuti paljaks.

„Said aru? Võta ära see veider riietus.”

„Jah, tarkpea.”

„Ma näitan sulle, kes on selle jõusaali boss.”

Pärast sõnavõitlust järgneb mehine maadlus.

Tundub nagu mõne odava porno algus? Seda ta muidugi ka on, kuid miljonitele interneti kasutajatele üle maailma on tegu millegi enamaga. See on rohkemat kui tavaline internetimeem. See on tõeline fenomen, mis on elanud üle tõusud ja mõõnad ning teinud maailmale ringi peale. See on Gachimuchi.

Gachi tõuseb idast

Gachimuchi on üldjuhul audio-, kuid tihti ka audiovisuaalne meemižanr, mida iseloomustab mitmest kindlast pornofilmist võetud sämplite ning videlõikude kasutamine laulude, treilerite või videote peale monteerimiseks.

Meie tänane lugu sai alguse Ameerikas, kus 90ndatel loodi odavamaigulist geipornot. Näitlejad, kes sellest osa võtsid, polnud sel ajal üldsegi kuulsad ega edukad. Mõned neist ei olnud isegi geid, vaid tegid seda lihtsalt raha pärast. Kes on tutvunud retro pornoga teavad, et üldjuhul on filmid pikad, paljude võttepaikade, arvukate näitlejate ning täisväärtusliku süžeega, mis paneb vaatajad kaasa elama filmi kangelaste seiklustele. Kuna kõnealused pornonäitlejad ei olnud näitlejateks õppinud, siis nägid need filmid üsna amatöörlikud ja koomilised välja. Ja nii oleksidki sellised filmid nagu „Lords of the Locker Room”, „Boyband”, „Trucker Huggers”, „House of Detention” ja paljud teised jäänudki ajaloo annaalidesse, kui mängu ei oleks tulnud internet.

See on tõeline fenomen, mis on elanud üle tõusud ja mõõnad ning teinud maailmale ringi peale. See on Gachimuchi.

2007. aasta 30. septembril laadis üks kasutaja üles kohalikule Jaapani Youtube’i laadsele veebilehele nimega NicoNico (tol ajal veel NicoNicoDouga) üles video „Professional Pant Wrestler Fighting Seriously”. See oli lõik geipornofilmist „Workout Muscular Men 3”, kus näitlejad Billy Herrington ja Danny Lee maadlesid erootilises aluspesus. Video kogus tohutult populaarsust ning ilmuma hakkasid videotöötlused nii eelnevalt mainitud filmilõigust kui ka avastatud uutest filmidest. Vastsündinud internetinähtus sai endale ka nime: Gachimuchi. Jaapani keelest tõlgituna tähendab see lihastes poisse.

Videotöötluste põhimõte seisnes selles, et erksate värvide taustale monteeriti maadlevaid, oigavaid või tantsivaid pornonäitlejaid. Visuaalile lisas vürtsi ka muusika, mille viis oli vaatajale tuttav, kuid kus näiteks trummi osa täitsid filmidest võetud pepulaksud, instrumentaali lõid oiged ning sõnad olid kokku monteeritud näitlejate öeldud lausetest. Näitleja Billy Herrington sai Jaapanis üleöö tõeliseks superstaariks ning teda hakati kutsuma Aniciks. Temast loodi erinevaid kujukesi ning teda kutsuti korduvalt Jaapanise, kus ta andis intervjuusid ning jagas fännidele autogramme ja pepulakse. Polnud harv juhus, et tema külastus Jaapanisse kogus kokku kontserdisaali täis fänne, kes skandeerisid tema nime ning keda Billy Herrington omakorda tervitas. Ühel NicoNico korraldatud üritusel valis ta publiku seast välja kolm julget noormeest, kutsus nad lavale, ning andis igaühele neist kolm pepulaksu. Siiski pole meemid loodud kaua elama ning vaikselt hakkas nii Billy Herringtoni kui ka Gachimuchi hype päikesetõusu maal loojuma. Veel siiamaani on sealmail Gachimuchi fänne, kuid tänaseks on see muutunud niššimeemiks.

Lihastes poisid naasevad kodumaale

Täpselt pole teada, mis või kes tõi Gachimuchi Lääne internetti. Julgen pakkuda, et globaliseerunud maailm. Fakt on aga see, et umbes 2015. aastal hakkasid Youtube’i ilmuma esimesed Gachi cover’id. Erinevalt jaapanlastest, ei pannud Ameerika ja Euroopa meemimeistrid olulist rõhku visuaalile. Kogu mahl peitus audios ja tänu sisuloojate meisterlikkusele loodi osavad coverid nii uutele kui ka vanadele muusikahittidele. Kui visuaal ka oli, siis oli see tunduvalt tagasihoidlikum ja vähem värvikam kui Jaapani teostel. Youtube’i hakati üles laadima ka NicoNicost pärit videosid, mis kogusid samuti märkimisväärselt palju vaatamisi. Gachimuchi populariseerimisele aitasid kaasa ka Twitchi striimerid. Neist märkimisväärseima panuse tegi Forsen, kelle jälgijaskond oli tollel ajal poole miljoni kandis. Forsen ei olnud isegi selle protsessi algataja, vaid seda tegid tema vaatajad. Tema striimidel ajal oli võimalus lasta raha eest soovilugusid ning seda kasutasid ära Gachimuchist teadlikud inimesed. Tema auditooriumile läks see niivõrd hästi peale, et ükski striim ei möödunud Gachi cover’iteta. Väga südamlikuks arenes ka Forseni ja Billy Herringtoni suhe ning nad saatsid Twitteris üksteisele väga armsaid sünnipäevasoove. Kahjuks ei kestnud see sõprussuhe kaua. Esimesel märtsil 2018. aastal sattus Billy Herrington autoõnnetusse ning suri päev hiljem haiglas. Tema surma võtsid Gachimuchi fännid väga tõsiselt. Herringtoni mälestuseks loodi mitmeid cover’eid, mille kommentaarides väljendasid austajad oma kurbust suurmehe lahkumise tõttu.

Inimesed, kes elavad eri mandritel, meediaruumides ning meemikultuurides leidsid ühendava ühisosa.

Ka eestlaste seast leidub Gachimuchi kultuuri austajaid. „Ma avastasin Gachimuchi ühelt Twitchi striimilt. Tol hetkel ma päriselt ei mõistnud seda,” selgitab tudeng Hans, kes on Gachit jälginud 2015. aastast. „See on teinud mind homoseksuaalsete inimeste suhtes tolereerivamaks. Ma olen näinud ühte külge neist, mis on küll veidrat pidi turundatud, aga ma tunnen mingisugust suhet selle kommuuniga,” sõnab ta. Siiski leiab Hans, et tänaseks on Gachimuchi surnud. Sellele lõid viimase kirstunaela Billy Herringtoni surm ning Twitchi karm poliitika, mis ei luba enam lasta muusikat, mida pole platvormi enda playlist’is.

Jaapani ja Lääne Gachimuchi leidsid ka väga tugeva kokkupuutepunkti International Wrestling Festivali näol. Kord aastas said Lääne ja Jaapani Gachimuchi meistrid virtuaalselt kokku, et luua üks umbes kümneminutiline video, mis võtaks kokku möödunud aasta Gachi meemid. Ühe video kallal, mis avaldati aastavahetusel, nägid vaeva kümned inimesed üle kogu maakera. Video on mingis mõttes tavaline Jaapani Gachimuchi, milles on suur rõhk visuaalil, kuid see on tehtud väga meisterlikult ning monteerimistöö on tõeliselt hämmastav. Videod ilmusid aastatel 2016–2020, kuid mingil põhjusel nende tegemine lõpetati.

Ja taaskord itta

Pärast Billy Herringtoni surma hakkas Gachi menu Läänes vaibuma, kuid taaskord ei tähendanud see internetifenomeni kadumist. Gachi leidis endale pesa Venemaa interneti mõjusfääris. Kõik algas paroodiatest, milles noormehed esitasid artikli alguses kirjeldatud kuulsat stseeni. Seda tegi isegi Vene Youtube’i kuningaks kroonitud Ilja Maddyson. Lääne eeskujul ilmusid internetti ka cover’id ning üsna kiiresti said need väga populaarseks ja kogusid palju vaatamisi. Nõudlus oli niivõrd suur, et niipea kui mõni kuulus räppar tuli välja uue looga, ilmus juba järgmisel päeval Youtube’i selle Gachimuchi cover. See trend on Venemaal veel päris värske, ent mitmete cover’ite vaatamised ulatuvad mitme miljoni kanti. Kui Jaapanis ja Läänes oli superstaariks Billy Herrington, siis Vene internetis võttis ohjad üle Van Darkholme, kes on andnud kohalikele youtuber’itele intervjuusid ning vene meistrite loodud cover’eid oma striimidel kõrgelt hinnanud. Venemaal on „gei propaganda” alaealiste seas keelatud, kuid Gachimuchi pole võimude radarisse veel mingil põhjusel sattunud. Kas see nii ka jääb? Elame, näeme.

Eestis elav ja õppiv, kuid aktiivselt Vene internetti külastav Bogdan on samuti Gachimuchiga sina peal. Gachimuchini jõudis ta ühe oma sõbra kaudu, kes on seda žanrit juba kaua aega jälginud, kuid ei leidnud kedagi, kellega oma huvi jagada. „Mulle meeldib, et see annab võimaluse kuulata ülekuulatud laule uut moodi,” ütleb Bogdan ning lisab, et Gachi teeb ka väga halvast muusikast huvitava teose.

Vene internetist väärib mainimist ka meemidest kokkumonteeritud tõeline triller pealkirjaga „Flex Air”. Peaosa mängib selles Ricardo Milos, kes võitleb Putini ja Lukašenko vastu. Ricardot ei saa otseselt pidada Gachimuchi osaks, kuna ta pole pornonäitleja, vaid on kuulsaks saanud oma stripiga, kuid siiski on teda mitmetes Gachimuchi montaažides kasutatud. Peale Ricardo leiab videotes veel teisi meemitegelasi, keda paljud meist tunnevad, kuid väga olulist osa mängivad seal ka Gachimuchi staarid nagu Billy Herrington, Van Darkholme, Mark Wolff jpt. Hetkel on välja tulnud kuus osa, mis on kokku kogunud 25 miljonit vaatamist.

Sellega on Gachimuchi lugu hetkeks lõppenud. See fenomen on teinud planeedile ringi peale, muutes igas uues kohas oma vormi, kuid siiski säilitades oma sisu ja põhimõtte. Inimesed, kes elavad eri mandritel, meediaruumides ning meemikultuurides leidsid ühendava ühisosa. Kuid ilmselt sellega Gachimuchi seiklus ei lõppe ning kes teab, mis seda veel ees ootab.