Kuulatasin läbi lahtise rõduukse üle aknast laiuvate küngaste aina lähenevat äikesekõminat. Jälgisin tsikaadide üha vaibuvat laulmist puudel ja sulgesin silmad, et võtta üks tugev hingetõmme troopiliselt niiskest kuumalainest, mis Aafrika mandrilt meieni oli jõudnud. Ma naeratasin. Olengi kohal!
Tere Sulle, hea lugeja! Edaspidiselt viin Sind literatuursele rännakule Itaaliasse, kuhu sel palaval juulikuul enda värsketes kahekümnendates alaliselt elama asusin. Minust pole hetkel ei diplomaati, arsti või muud ametikandjat, kes loogilistel kaalutlustel eluruumi vahetada võiks. Minus on romantiline kirjanik ja voolav elunautleja. Seiklushimuline naine ja keeruliste olukordade lahendaja. Ma kirjutan ja loen. Naudin päikesetõuse. Tunnen rõõmu heast toidust. Naeran väikeste hetkede üle, et neid kauem endas talletada. Valin alati peatänavate asemel põnevad kõrvaltänavad ja ütlen pea igale spontaansustele oma elus jah-sõna. Nii ka elule, mis tõi mind Itaaliasse elama ja kogema. Ja ütlen ausalt – planeeritud planeerimatusesse – seega ka mina veel ei tea, millest edaspidi kirjutama ja kus viibima hakkan, ent seda põnevam meile kõigile, kas pole? Avan Sulle lahkelt ukse enda südamesse ja tervitan Sind siit Itaaliast palavalt!