Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kiirmood. Ühed kannavad ja teised kannatavad

Kiirmood. Ühed kannavad ja teised kannatavad FOTO: Illustratsioon: Andre Taal ja Mihkel Lappmaa

Kiirmoebrändide lettidele jõuab aastas 52 kollektsiooni – üks hooaeg nädalas. Kuid vaatamata trendide pidevale muutumisele pole üks silt üheltki kiirmoe tootelt kadunud: Made in China/ Bangladesh/ India/ Vietnam/ Ethiopia/ Indonesia/ Sri Lanka/ Philippines. Sildid, mis on õpetanud läänemaailmale selgeks kõige haavatavamate ning eksploiteeritumate riikide nimed, räägivad loo maniakaalsest tarbimisest, rassismist, vaesusest ning seksismist.

Iga teine kiirmoebränd esitleb end feminismi ning keskkonnaprobleemide eestkõnelejana, aga riiete tootmisahelas pole aastakümnete jooksul muutust toimunud. Ka näiliselt woke ettevõtted nagu H&M, Nike ja Adidas on korduvalt oma ebainimlike või lausa eluohtlike tootmistingimustega tarbijate ees paljastunud. Ometi järgneb igale paljastusele unustamine ning andestus. Rõivatööstuses töötavate inimeste kannatused on meie jaoks endiselt kauged ja võõrad.

Kes teeb riideid?

Termin kiirmood, mis sümboliseerib ülimalt kiiret ning odavat tarneahelat maailma moelavadelt iga väikelinna kaubamajja, sündis 60ndatel aastatel. Idee pakkuda šoppajatele taskukohaseid ning trendikaid riideid võlus lääne tarbijate südamed. Kuni tänase päevani on see mugavus väärt enam kui teadmine, et lisaks tasuta asjadele pole olemas ka peaaegu tasuta asju. Kuskil, ohutus kauguses, maksab keegi teine meie eest.

Eelnimetatud riikides valmivad riided lõputu joana tehastes või lausa tööstuslinnades. Viimaste kümnendite jooksul on sweatshopidena tuntud tehased oma hirmuäratavate töötingimustega pideva tähelepanu alla mattunud. Välja paistavad lood põlengutest, varingutest ning enesetappudest tööpostil. Vaatamata rahvusvahelisele tähelepanule ning kümnetele dokumentaalfilmidele (teiste seas Reet Ausi poolt loodud „Moest väljas“) pole kuhugi kadunud need madalad töötasud, laps- või orjatööjõu kasutamine ning kuni 72-tunnised tööpäevad.

Tekstiilitööstuses töötab 40 miljonit inimest. Kogu tööstuse keskmes on õmblejad, kellest 80-85% moodustavad musta- või pruuninahalised naised vanuses 18-24. See amet pole valik, vaid tihti ainus võimalus ellu jääda. Mõnes piirkonnas leiavad tekstiilitöötajad, et tehases on turvalisem töötada kui välitingimustes. Sweatshopid asuvad riikides, kus naisest ei saa peaminister ega president, sest arengumaades panustatakse peamiselt poiste haridusse. Seega elatakse suuresti patriarhaalses maailmas, kus alamakstud näputöö teevad ära naised.

Tee, mis vaja

Fikseeritud roll ühiskonnas ning madal või olematu kooliharidus jätavad need naistöölised hääle ja valikuteta. Paljudel neist on juba noorena lapsed, kelle kõhutäied sõltuvad vanemate jaksust teha ületunde. Puudub raseduspuhkus, emapalk või kodukontor. Emaks olemist nähakse töölistes isegi nõrkusena ning seetõttu võivad ülemused paluda naistel sõlmida leping, kus nad lubavad tehases töötamise vältel mitte rasestuda. Kui naised lepingut rikuvad ning rasedust varjata ei suuda, karistatakse neid füüsiliselt koormava seismist nõudva tööga või lastakse üldse lahti. Seda kõike riikides, kus naistel puudub seksuaalharidus ning ligipääs rasestumisvastastele vahenditele.

Kogu töö toimub ventilatsioonita palavates ruumides, kus naised päevast päeva sundasendites ridamisi õmblevad. Igapäevane töömaht on aastatega suurenenud, samas kui palgad on jäänud endiseks. Näiteks Bangladeshi kangatööliste ametlik miinimumpalk on 92 dollarit kuus, kuid töötajate sõnul võivad nad sellest teenida veidi üle poole – 50 dollarit. Sellest piisab nendele naistele söögiks ning tehase poolt pakutavas ühiselamutes elamiseks, kuid mitte selleks, et kuskile edasi jõuda. Vot see on oravaratas.

Hirm nälja ning tänavale jäämise ees hoiab õmblejaid juhatajate palava hingeõhu all lõksus. Kiirmoebrändidelt käsklusi saamiseks piisava inglise keele oskusega mehed kasutavad oma vähest võimu naiste vastu rohkem, kui oskame ette kujutada. Alates töötajate katsumisest ning käperdamisest tööülesannete selgitamisel, kuni palga tõstmiseni tööandja seksuaalse rahuldamise eest. Raha pakkumine seksi eest on küll pigem žest, sest paljud naised teavad, et eitav vastus pole selles keskkonnas aksepteeritav. Tööandja soovide vastuhakkamisele järgneb reeglina töö kaotamine.

Majanduslike raskuste tõttu on tehasetöötajad prostitutsiooni sunnitud. Lisaraha teenimiseks võivad naised ekstreemsematel juhtudel olla sunnitud oma lapsi tehasesse tööle tooma, lootuses, et ühiselt teenitud raha tagab perele parema tuleviku. Reaalsuses aga treenivad need emad oma lapsi uueks tehasetööliste generatsiooniks. Bangladeshi tehastes töötab eeldatavasti 5,7 miljonit 10-14-aastast last. 34% ühes Vietnami sweatshopis töötavast 763 naistest tunnistas, et neid on tööpostil ahistatud – neid on löödud, alandatud või seksuaalselt ärakasutatud. Number on kaheldav, sest paljud naised kardavad ka anonüümselt tehases toimuvat tunnistada. Töölisi karistatakse väikseimate eksimuste pärast füüsilise (ülemused löövad naisi keppide või palja käega) ning vaimse vägivallaga, mille tuemuseks on pidev pinge ning hirm, mis lisab juba eos ohtlikele töötingimustele. Paljud naised kardavad tööpostil väsimusest nõrkemist ning isegi WC-s käimist.

Anonüümselt meediaga oma lugusid jagavad naised on märkinud, et tehased ei võta mehi tööle, kuna nad peaksid kuidagigi vastama nende nõudmistele, kuid naiste nõudmisi saavad nad lihtsalt maha suruda. Lisaks tehasetööle hoolitsevad naised kodus laste eest (seda isegi pere ainsa leivateenijana) ning on tihti sunnitud väiksemaid lapsi ka tööle kaasa võtma. Koormava töö ning eraelu kõrvalt on õmblejatel võimatu leida aega ja energiat luua oma õiguste kaitseks ametiühinguid, piiravaks teguriks on ka teadmiste ning oskuste puudumine. Rääkimata hirmust karistuste ees, mis võiksid järgneda streigile.

Miks meid üldse ei huvita

Kõik eelpool mainitu on ümberjutustus nende päris inimeste kannatustest, kelle lugusis on meedias juba tuhandeid kordi räägitud. Kuid vaatamata sellele, kui palju töötajaid on hukkunud arengumaade tekstiilitehaste kokkuvarisemises, või kui kurbi kaadreid on näidatud dokumentaalfilmide festivalidel, ei ole kiirmoetööstus kuhugile kadunud. See on ikka siin, vallutamas meie ostukeskuseid ning moetänavaid.

Tundub, et arenenud ühiskonna kodaniku jaoks on neis tehastes toimuv nii kohutav ning meie oma reaalsusest nii erinev, et see ei tundu olevat päris. Ka kõikide faktidega silmitsi seistes on mugavam pead pöörata ja korrutada endale, et säärases lõksus pole võimalik elada: „Miks nad siis mujale ei koli või endale paremat tööd ei otsi?” Kuna meie enda heaolu – odavad moodsad riided ja komplimendid, mis me nende eest saame, sõltub otseselt maa- ning meredetaguste inimeste kannatustest, mistõttu empaatia ning kahjutunde leidmine on keeruline. Pinnapealsed rõõmud ja hüved, nagu ostlemine stressi leevenduseks, paneb meid unustama, milliste inimest kätetööd me seljas kanname. Kahjuks just selline salgamise ning rõõmuhormoonidele ehitatud preemiasüsteem hoiab kiirmoega tegelevaid ettevõtteid kasumis, samas kui töötajad tasuvad nende riiete eest tõelist hinda.

Aastakümnete jooksul oleme harjunud üha odavamate hindadega ning me ootame toojatelt hinna jätkuvat langust. Normaalsuseks on saanud rõivaesemed, mille hind jääb alla 10 euro. Samal ajal loodavad kiirmoebrändid pidevalt laieneda ning oma kasumit suurendada. Riidebränd Zara kuulub ettevõttele Inditex, kelle 2020. aasta kasum oli vaatamata pandeemiast tulenenud 70%-lisele langusele 1,1 miljardit eurot. Zara ja paljude teiste kiirmoebrändide kasumitest võiks oletada, et tekstiilitööstuse töötajad ei teeni naeruväärset palka ettevõtte majanduslike raskuste, vaid suurkorporatsioonide ahnuse tõttu.

Internaliseeritud ükskõiksus

Tähendusrikka muutuse tooks moetööstusesse vaid see, kui kiirmoeettevõtted maksaksid oma tekstiilitöölistele inimväärset elu võimaldavat töötasu. Arvestades läänemaailma jõukust võrreldes arengumaadega ning kiirmoetööstuse kasumeid pole see midagi võimatut. Selline muutus ei toimu enne, kui tarbijad tunnistavad kiirmoe telgitaguseid ja otsustavad, et see pole enam miski, mida nad oma rahakotiga toetada tahavad. Kapitalism sünnitab ju innovatiivsust.

Igal aastal toodetakse 80 miljardit uut riideeset, samas kui keskmine eurooplane viskab aastas ära 11 kg tekstiilijäätmeid. Riiete eluiga on muutunud lühikeseks ning tähtsusetuks. Pidevalt muutuvate trendide maailmas võib äsja uusi outfite täis kapp kiiresti oma „parim enne” ületada. 64% tekstiilitöölistest väitsid Clean Clothes Campaign 2020. aasta raportis, et nad on pideva tootmispinge all, kolmandikku neist on tootmismahu täitmisega seoses ähvardatud või pekstud. Meie igatsus pidevalt midagi uut kanda seab tekstiilitöötajad üha keerulisemasse olukorda, kus töötingimused ja palk ei muutu paremaks, samas kui töö muutub raskemaks. Töötajad on rääkinud, et vahel sunnitakse neid tootmismahu täitmiseks ka tasustamata ületunde tegema.

Üksikisiku roll võib kiirmoesektoris tunduda tühine, kuid juba aastaid tegutsevad erinevad organisatsioonid vabrikutöölistele elukvaliteedi paremaks muutmise nimel. Lisaks on silmapiirile kerkimas üha enam brände, kes loovad oma rõivad kohalikult või makstes töölistele õiglast palka ning tagades neile sobilikud töötingimused. Sõna „õiglane” on siinses kontekstis äärmiselt oluline, sest kui kogu tootmisahel on inimlik, kujuneb ka toote lõpphind õiglaseks. Enamjaolt tähendab see kordades kallimat hinnasilti kui oleme harjunud nägema. Hinnates riideesemeid väljaspool trende ja 52. kollektsiooni leiame ja saame endale lubada esemeid, mis ei ole tehtud elu hinnaga, vaid on ajatud ning kestlikud. Meenutagem ütlust „ma pole nii rikas, et osta odavaid asju“.

Seniks kuni süsteemset muutust ei toimu, kannatavad naised sweatshopides hirmu ja vägivalla all edasi. On ilmselge, et kiirmoe tehasetööliste heaolu küsimus on ka naiste ning loomulikult ka inimõiguste küsimus. Moetööstuses kannatavad kõige enam naised, kes õmblevad särgile sõnad girl power või equality, mõistmata oma saatuse kurba irooniat.

Tagasi üles
Back