/nginx/o/2021/03/06/13665472t1h0d10.jpg)
Moskva ja Lääne suhted on üle aastate kõige hullemas madalseisus. Ootamatult avalikkuse ette toodud sabotaažioperatsioonid Tšehhis ja Bulgaarias andsid aimu Vene luure tegevusvabadusest Euroopas. Järgnenud diplomaatiline lahing on suhted viinud vabalangusesse.
Veel aprillikuu keskel oli Tšehhi välisministri ülesandeid täitval Jan Hamacekil plaan minna Moskvasse. Euroopa ühest karmimast koroonarkiisist välja rabelenud riik tahtis kindlustada endale Sputnik V vaktsiinitarned juhuks, kui Euroopa Meditsiiniagentuur peaks seda lubama. Samuti pakkus Hamacek välja, et presidendid Vladimir Putin ja Joe Biden võiksid kohtuda just Prahas.
Mäletatavasti oli Venemaa viinud juba tohutud väed Ukraina piiri taha, justkui invasiooniks valmistudes. Tundus, et Lääne ning Kremli vahelised pinged on üle aastate haripunktis ning olukorda parandada võinuks riigijuhtide kohtumine . Järgmisel hetkel,17. aprillil, lõhkas aga Tšehhi peaminister Andrej Babiš uudispommi. Riigi luureteenistus tegi teatavaks, et 2014. aastal Vrberice moonaladudes toimunud plahvatused olid suure tõenäosusega Vene sõjaväeluure GRU kätetöö. Nagu arvata, oli vahendamis- ja visiidiplaanidel kriips peal.
„Tadžikid” moonalaos
„Meil on tugevalt põhjendatud kahtlused, et Vene eriteenistuse GRU agendid üksusest 29155 osalesid Vrberices moonalao plahvatuse korraldamises,” selgitas Babiš. Selle märgilise kirjelduse taga on šokeerivalt laiahaardeline operatsioon, mille käigus valenime taha varjunud Vene kodanike külaskäigu ajal plahvatas defitsiitne laskemoon, võtmeisikud mürgitati ja asitõendid põlesid. Seda kõike selleks, et kahjustada Ukraina kaitsevõimet sõja tuliseimal perioodil.
Tšehhi ning Bulgaaria eriteenistuste avastatu sidus üheks tervikuks Bellingcati uurimus. Väidetavalt saabusid vaid mõni päev enne esimest plahvatust riiki GRU agendid, kelle valepassides seisid nimed Nicolaj Popa ja Ruslan Tabarov.. Nad esinesid moonaostuhuvilistena Tadžikistani rahvuskaardist. Päeval, mil mehed riigist lahkusid, lendas 50 tonni laskemoona kärgatusega vastu taevast. Ladu 16, mida relvatootja EMCOga seotud logistikafirma rentis Tšehhi armeelt, tehti maatasa ja lõhkemata laengud paiskusid ligi kilomeetri kaugusele.
Metsik hävitustöö, mille tulemusel hukkus kaks ja evakueeriti üle 400 inimese, ei jäänud ainsaks. 2014. aasta detsembri alguses plahvatas sealsamas läheduses ka Ladu 12. Taaskord hävis hoone ning lõhkemata moon paiskus maha enam kui kilomeetri raadiuses. Tšehhid puhastasid piirkonda kaua, kuulutades tööd lõppenuks alles 2020. aastal. Kõik see läks maksma üle 50 miljoni euro.
Püromaanid Bulgaaria ladudes
Toimunut võiks pidada kokkusattumuseks, mida saaks ajada ehk laotööliste hooletuse kaela. Siiski andis tšehhide poolt 17. aprillil välja käidud süüdistus hoogu juba enne Vrberice plahvatusi alanud uurimisele ka Bulgaarias. 2015. aasta kevadel tõi riikliku relvatootja VMZ Sopoti laos ja tootmishoones aset leidnud põleng kaasa hävitavad plahvatused. Veel märkimisväärsemalt arenesid sündmused aga sama aasta aprillis. Juba mainitud relvatootja EMCO juht Emiljan Gebrev tundis ühel päeval silmas sügelust. Järgmiseks päevaks arenes allergiline reaktsioon aga kontrollimatuks oksendamiseks ning hallutsinatsioonideks. Mees viidi haiglasse, kus ta langes koomasse. Ta jäi ellu, kuid ärgates sai teate, et ka tema poega ning firma tootmisjuhatajat oli tabanud sama saatus.
Kõige sellega seostatakse aga juba aastakümne taguseid sündmusi – 2011. aastal EMCO Bulgaaria laohoones toimunud plahvatust. Väidetavalt oli see taaskord põlengu tulemus, kuid üllatavalt jättis uurimisesriigi prokuratuur kõrvale hoonest leitud plahvatamata isetehtud lõhkekeha. Ei plahvatanud – järelikult ei saanud õnnetust põhjustada. Märgiline oli aga kavatsus müüa seane moon Gruusiale, kellegaVenemaa vaid mõni aasta varem sõdis.
Tulles tagasi aga sündmusterohkesse 2015. aastasse, mi pealinnas Sofias leidis aset veelgi kahtlasem vahejuhtum. Maikuus lahvatas põleng uurimisinstituudis, hävitades sinna ladustatud tõendid seni kirjeldatud plahvatuste ja tulekahjude kohta.
Saaga värskeim episood pärineb aga alles aastast 2020, mil põles maha riikliku relvatootja detonaatoriladu. Bulgaaria ajakirjanik Christo Grozev märkis, et kõigi nelja vahejuhtumiga kaasnes põleng, mis varjas kõik inkrimineerivamad tõendid. Praeguseks on uurijad aga välja selgitanud, et kõiki õnnetuspaiku külastasid mõned päevad enne „õnnetust” Venemaaga seotud inimesed, kelle nimed peaks kirjutama jutumärkides .
Kõik Ukraina hävingu nimel
Eriteenistuste ja ajakirjanike uurimused tõid päevavalgele, et Tšehhit külastanud „moonaostu huvilised Tadžikistani esindajad” olid hoopiski vene kodanikud Aleksandr Miškin ja Anatoli Tšepiga. Mõnelegi võivad need nimed tunduda tuttavana. Tegemist on kurikuulsate GRU töötajatega, kes osalesid süüdistuste kohaselt topeltagent Sergei Skripali ning tema tütre mürgitamises 2018. aastal Salisburys. Nende operatsiooni seostatakse aga katsega nõrgestada Kremli jaoks ebamugavaks muutunud Ukraina kaitsevõimet.
EMCO oli neil päevil ainuke relvatootja Euroopas, kes valmistas ukrainlastele sobivat Nõukogude Liidu ja Venemaa kaliibriga suurtükimoona. Oma endise liitlase käest Kiiev seda sõja ajal ilmselgelt ei saanud ning teise suurema Bulgaaria moonavalmistaja toodangu ostis GRU ise ära kõrgema hinnaga. Niisiis sai Ukraina 120- ja 152-millimeetrise moona hankimisel lisaks kodumaistele tootjatele loota vaid EMCOle. Seda ja ka muus kaliibris laskemoona tarniti Bulgaaria ettevõtetelt Ukrainale ligi 100 000 tükki. Mitukümmend tuhat jäi veel siiski saatmata Minski rahuleppe sõlmimise tõttu.
Tšehhi uurimisorganite teatel arvas GRU, et EMCO last oli plaanis viia tagasi kodumaale enne, kui see kliendile tarnitakse. Osaliselt rikub seda narratiivi tõsiasi, et seda ei juhtunud. Lisaks tegi firma aprilli lõpus avalduse, milles väideti, et 2014. aasta teises pooles Tšehhi ladudest Ukrainasse moona enam ei tarnitud. Samas kaevas Bellingcat välja materjalid, milles selgub, et logistikafirma käis relvatootjale peale, et moon Bulgaariasse tagasi transporditaks tootjate võlgade tõttu. See võib selgitada, miks toimusid plahvatused mõningase viiteajaga peale agentide lahkumist.
Miškini ja Tšepigaga Vrberice reisiga sarnased kahtlased külastused eelnesid ka kõigile Bulgaarias toimunud põlengutele. Praeguste andmete kohaselt on tegemist olnud nende kolleegidega sõjaväeluure sabotaažiüksusest 29155. 2019. aastal kirjutas Guardian , et ka EMCO juhi Emiljan Gebrevi mürgitamisele eelnes kohtumine paari Vene partneriga, keda mees siiski süüdistada ei taha. Küll on aga hiljem selgeks tehtud, et üks GRU rühma liikmetest oli ka Bulgaarias kohal. „See ei ole loogiline,” kahtles Gebrev sõjaväeluure rollis. „Ma ei tea, kas mingeid GRU agente seal oli, aga mina sain peaaegu surma,” tõdes ta.
Tollased prokurörid ja kaitseministrid kahtlevad ka Ukraina konflikti rollis Bulgaaria plahvatustes. Samas meenutati, et Gebrev sai ennetavalt lepingud Aafrika riikide relvadiilidele, mis ka Vene tootjatel sihikul olid. Samuti käidi välja stsenaarium, milles osad sabotaažiaktid olid hoopis Gebrevi kodumaiste rivaalide kättemaks. Siiski oli Bulgaaria relvatootja ilmselgelt oluline partner nii Ukrainale kui ka Gruusiale – kui meenutada 2011. aasta plahvatust. Bellingcati sõnul on ka märgiline, et mitmed üksuse 29155 liikmed said 2014–2015 Venemaa Kangelase autasu või tasuta korterid samas Moskva majas.
Geopoliitilised vitsad
Juba Ukraina piiri taga toimunud väeliikumiste tõttu muutusid Lääne ja Moskva suhted viimastel nädalatel äärmiselt pingeliseks. Nagu nägime, paiskasid Tšehhi eriteenistuste poolt avaldatud süüdistused need aga täielikku kaosesse. Alustuseks saatis Praha välja 18 Vene diplomaati, keda seostati Vrberice operatsiooniga. Venemaa vastas aga 20 inimese eemaldamisega Tšehhi Moskva saatkonnast, mis kahandas viimase meeskonna minimaalse võimalikuni. Selle peale pagendas Praha tervelt 60 Vene saadikut, et tagada võrdsus.
Kogu sündmustikku on nimetatud suurimaks kriisiks Praha-Moskva suhetes peale Punaarmee jõudemonstratsiooni Tšehhoslovakkias 1968. aastal. Kuna Tšehhi palus tuge NATO liitlastelt, ei jäänud puutumata ka Lääne ja Moskva suhted laiemalt. Solidaarsusest saatis ka Slovakkia välja kolm ning Eesti, Läti ja Leedu kokku aga neli Vene saadikut, millele Moskva proportsionaalselt vastas. . Samas on Moskva reaktsioon Tšehhi süüdistustele toonud omakorda vastulööke, mis on olnud kahjulikud just Venemaale endale. Esimese asjana teatas välisminister Hamacek, et viimaste avastuste valguses peab riik ilmselt üle vaatama Rosatomi osalemise plaanitavas Dukovany tuumajaama laienduses. Võidu puhul oleks see olnud Vene riigifirmale umbes kuue miljardi eurone diil.
Samuti on hakanud kostuma üleskutseid laialdaste piirangute sedamiseks Venemaale. Mäletatavasti tekitas äärmiselt palju kõmu ka endise Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese ettepanek, et Lääs peaks peatama täielikult viisade jagamise Vene kodanikele. Argumendiks oli justkui oma kodanike kaitsmine Vene luureagentide eest. Samas ajas see keema kogu avalikkuse, eriti aga liberaalsed venelased, kelle sõnul on ebaõiglane ebademokraatliku juhtkonna tegude eest karistada kogu elanikkonda. Siiski sai idee siiski omal moel tõeks. Kuna Putini käsuga piirati kõigi „ebasõbralike” saatkondade diplomaatide hulka, teatas USA Moskva konsulaat, et peatab 12. maist viisade väljastamise „personali puuduse tõttu”.
Kõik vahetuskaubaks
Järsud karistusaktsioonid idanaabri suunal ei ole siiski ühehäälset toetust pälvinud. „Mind natukene on hakanud häirima see, millise kiirusega Balti riigid kolmekesi kokku leppides rakendavad sanktsioone Venemaa suunas,” märkis Kadri Liik otsuse järel, millega Eesti koos naabritega saatis Tšehhile solidaarsuse näitamiseks välja Vene diplomaadid. Poliitikaanalüütiku argumentatsioon pole siiski see, et Moskvat peaks leebemalt kohtlema. Tema sõnul peaks Lääs tegema asju ühiselt, vältimaks hilisemaid võimalikke tülisid Kreeka ja Küprosega, kes oma vastuoludes Türgiga kipuvad Moskvaga sõbralikke suhteid hoidma. Tehniliselt vastab kõik tõele, kuid tegemist on häälega Lääne realpolitiki suunalt, milles strateegiline laveerimine ja oma seljatagune on olulisemad kui väljakuulutatud väärtused.
Uskumatul kombel on kõige räigemate Moskva kollaboratsioonisüüdistuste alla aga sattunud välisministri ülesannetes tegutsenud Hamacek ise. Väidetavalt oli mees veel 15. aprillil arutanud võimalust teavet GRU osaluse kohta Vrebrice rünnakus avalikkuse eest varjata. Teatavasti oli eelneval päeval teatatud plaanist reisida Moskvasse, et kindlustada Sputnik V dooside tarne. Nüüd pani Hamacek aga ette, et Kremlilt võiks välja pressida miljon vaktsiinidoosi ning lubaduse korraldada tulevane võimalik Putini-Bideni kohtumine just Prahas. Selle idee käis ta välja ka kohtumisel Tšehhi Venemaa saadiku, politseiülema ja sõjaväeluure ülemaga.
Pooleldi vastutuult on aga seilama hakanud ka Tšehhi president. Varemgi venemeelsena tuntud Miloš Zeman rõhutas pärast pikka vaikust, et mainitud GRU agentide kohalolekust Vrberice moonaladudes konkreetseid tõendeid ei ole. Kuigi ta tunnistas, et kahtlused on tõsised, võttis meedia avalduse väga erinevalt vastu ühel ja teisel pool veelahet. Moskva kanalid esitasid seda mõistuse häälena, kuid Prahas oli väljaütlemine paljudele viimaseks piisaks ning tõi tänavatele tuhanded meeleavaldajad, kes protestisid Zemani vastu.
Venemaa meedia on aga võtnud originaalsema suuna. Vene välisministeeriumi kõneisiku Maria Zahharova sõnul on oluline väljaselgitada, miks olid Vrberices ladustatud muu moona seas ka keelatud jalaväemiinid, nagu märkis ühes artiklis ära Die Welt. Tõele vastab see, et sarnaselt paljude teiste riikidega on Tšehhi liitunud Ottawa paktiga, mis keelab kontrollimatute peitmiinide kasutamise. Samas on neid Ida-Ukraina rindejoonel kasutanud nii riik ise kui ka Venemaa toetatud mässulised. Tagatipuks on just Moskva see, kes Ottawa konventsiooni ei kuulu. Sellele lisaks kõlavad Venemaalt ka tavapärased süüdistused, mille järgi soovivat Kreml ainult häid suhteid, kuid Lääs ei võta seda kuulda.
Kuhu edasi?
Loomulikult ei hoia Kreml tagasi ähvardustega, mille kohaselt järgnevad Lääne vaenulikele sammudele kohe ka karmid vastusammud. Kuigi ilmselgelt on enam kaotada Venemaal, võib just teadmatus Moskva järgnevate reaktsioonide osas raskendada otsuste tegemist Brüsselis ja Washingtonis. Nagu Putin oma aastakõnes kuulutas, on neil punased jooned. Millised? Keegi ei tea. Sama loogikaga jätkatakse ka Tšehhi tülis. Vastused Lääne võimalikele sanktsioonidele saavad sõnade järgi olema karmid, kuid keegi ei tea, millised täpselt.
Seepärast ei kiirusta Lääs otsustamisega ning ilma Baltimaade ja Slovakkia operatiivse tegutsemiseta võiks Praha end suhteliselt mahajäetuna tunda. Kuigi praegune tüli on äärmiselt keevaline, meenutades juba teist külma sõda, ei ole Lääne suunalt kunagi ühtegi garantiid. Mäletatavasti tõi ka Skripali mürgitamine kaasa järsu diplomaatilise vastasseisu. Siiski olid viimase ajani pinged taas leevenenud – Saksamaa ajas aktiivselt edasi Nord Stream 2 projekti ning mitmed Euroopa juhid olid vaktsiiniotsingutel Kremli värava taha ilmunud. Lääs harjub pikapeale kõigega: Venemaa kontrolli all oleva Krimmiga, okupeeritud Lõuna-Osseetiaga ja keset Euroopat tapetud inimestega.
Samas võib tänane olukord teistsugune olla. Praha-Brüsseli suhteid ei mürgita tülid, nagu seda tegi Skripali mürgitamisele järgnenud kraaklemine Brexiti ja La Manche’i kalavarude üle. Samuti võib pinget üleval hoida kogu Venemaa sõjatehnika, mis olenemata „tagasi baasi” hõiskest kõik Ukraina piiri taha jäeti. Ehk suudab Lääs ühtne ja otsustav olla. Võib-olla saab hoopis Kreml teha, mis tahab. Elame-näeme.