Mul jääb igavesti meelde esimene kord, kui käisin legendaarses Tallinna geibaaris nimega X-Baar. Aasta oli 2014 ja tollal asus see veel Tatari tänaval. Mäletan seda joovastust, kui astusin sisse, 3€ piletiraha eest vastu saadud joogikupong näpus, ja nägin rippuvaid vikerkaarelippe. Kõlas Loreeni eurohitt „Euphoria” ja sain aru, mida tähendab väljend „nagu kevadine vasikas esimest korda karjamaal“. Sest just seda ma tantsuplatsile joostes olin.
Nähes teisi LGBT+ inimesi tantsimas ning julgemas seal pimedas klubis olla nemad ise, mõjus see mulle äärmiselt vabastavalt. Olin lõpuks jõudnud kohta, mis ongi loodud minusugustele inimestele. Enne kapist välja tulemist olin midagi taolist näinud ainult filmides ja seriaalides.
Seda sama eufooriat tundsin mõned aastad hiljem, avastades enda jaoks elektroonilise muusika klubikultuuri, mis ajalooliselt ju pärinebki marginaliseeritud kogukondadest. Amsterdami queer techno-pidudel teiste higiste kväärikehade vastu hõõrdudes reivimine andis jällegi mingi seletamatu ühtekuuluvustunde.
Queer-sõbralikud underground-peod ning klubid on minu safe space’id: kohad, kus ma enamasti ei pea kartma ahistamist ega diskrimineerimist, kus saan tunda end vaba ning iseendana. Ometi tean, et see ei kehti kõigi LGBT+ inimeste kohta. Seda just seepärast, et, ülla-ülla, sarnaselt paiksoolistele heterodele, on LGBT+ inimesed ning meie huvid äärmiselt mitmekesised. Vaatamata stereotüübile, mida homofoobid üritavad mõnikord levitada, ei ole tegelikult kõik LGBT+ inimesed hedonistlikku elustiili harrastavad liiderdajad. Jah, on selliseid nagu mina, kellele meeldib mõnikord käia klubides pidutsemas, aga on ka neid, kes eelistavad kodus tšillida ja muudmoodi oma aega veeta.
Seetõttu otsustasingi uurida kuuelt Eesti LGBT+ inimeselt nende kogemusi Eesti kväär-ööeluga: kus tunnevad nad end ohutult ning kuidas on pidude puudumine neid mõjutanud. Et hetkel on mõned ööelulokaalid ja peosarjad Eestis ühed vähestest kohtadest, mis kuulutavad, et nad on LGBT+ sõbralikud, siis palusin ka oma intervjueeritavatel pisut unistada, milliseid muid avalikke, meile mõeldud kohti sooviksid nad tulevikus näha.
Lemmikpeoseeria Eestis: Rene Kösteri Trancegender (Sveta Baar)
Esimene külastatud LGBT+ sõbralik klubi: X-Baar
Lemmik LGBT+ sõbralik baar/klubi: Sveta Baar
LGBT+ klubide olulisus ja roll elus: Väga olulised, olen sinna kuidagi sisse kasvanud (kuigi mõnikord tundub, et pigem takerdunud). On üldiselt vähe kohti, kus saab kohtuda teiste LGBT+ inimestega ja tunda ennast vabalt. Klubi- või baarikultuur hoiab neid võimalusi elus. Läbi klubikultuuri (ja dragi) olen saanud ennast leida ja teostada viisidel, mida teisiti ei osanud või julgenud.
Kus on turvaline: Mitte kuskil pole lõpuni turvaline, aga see algab peokorraldajate meelsusest ja soovist pakkuda turvatunnet kogukonna inimestele. See annab signaali nii klientidele kui töötajatele, et on vaja tekitada ruum ja õhkkond, mis välistaks vaenu või ahistamise.
Pandeemia ajal ilma klubideta: Ilmselgelt kohtab vähem inimesi, esinemisvõimalused on muutunud, tantsin vähem. Samas on kõik kohtumised rohkem läbi mõeldud ja võib olla sedavõrd erilisemad. Maks on ka rohkem puhkust saanud.
Rohkem sooviks LGBT+ sõbralikke: Kaineid kohtasid! Kohtasid, mis on kogukonna poolt majandatud. Kohvikud, köögid, seltsimajad!
Lemmikbaar/klubi/peoseeria Eestis: Rakvere Mjau, aga seda puhtalt seltskonna pärast, kellega seal käisin. Klubi oli inimestest tühi, ainult mina ja mu inimesed, that was fun.
Esimene LGBT+ sõbralik baar/klubi/pidu, kus käisid Eestis: Festhearti esimene afterparty 2017.
Lemmik LGBT+ sõbralik baar/klubi/pidu Eestis: Sveta ja Festhearti peod
LGBT+ klubide olulisus ja roll elus: Nad on olulised rohkem selle pärast, et LGBT+ inimestel on, kuhu minna, kus on teada, et neid ei diskrimineerita. Otseselt minu elu see väga palju ei mõjuta, kuna pole niikuinii väga klubides käia. Ainus oluline aspekt selliste klubide juures on see, et kui ma läheks kaasa oma LGBT+ sõpruskonnaga, siis me eelistaks LGBT+ sõbralikku kohta, et end vabalt tunda.
Kus on turvaline: LGBT+ klubid on turvalisemad, kuid ka seal leidub samasuguseid ohte nagu kõikides teistes klubideski. Olen ise klubis kogenud mitu korda nilbitsemist ja n-ö leebemal kujul ahistamist vanemate meeste poolt ning ma ei saa väita, et LGBT+ baarides seda üldse ei eksisteeriks. Olukord on tehniliselt sama, joonud inimesed ja sellele vastav käitumine. Oluline vahe võib-olla seisneb selles, kas LGBT+ inimene on välimuselt n-ö stereotüüpilise välimusega. Nt meessoost isikul, kes on gei, on tunduvalt keerulisem tavaklubis samast soost isikuga tantsida, kui seda on naissoost isikul, kes samuti tantsib samast soost isikuga. Seega jah, LGBT+ sõbralikud baarid on omal olulisel kohal meie kogukonna jaoks.
Pandeemia ajal ilma klubideta: Ei mõjuta üldse. Pigem minu seisukohast hea, ei ole pinget, et peab kellegagi peole kaasa minema.
Rohkem sooviks: Juuksurid võiksid rohkem välja käia, et nad on LGBT+ sõbralikud, kuhugi mingi sildikese või kleepsu panna. Olen saanud juuksurilt tagasisidet, et oled sa kindel, see pole üldse naiselik või teeks ikka natuke teistmoodi, oleks naiselikum. Täiesti ebavajalik ütlemine.
Lemmikklubi Eestis: Sveta Baar
Esimene LGBT+ sõbralik klubi, kus käisid Eestis: X-Baar
Lemmik LGBT+ sõbralik pidu Eestis: USSR LGBT BFF PARTY
LGBT+ klubide olulisus ja roll elus: Ma ütleks, et väga olulised, eriti Eestis. LGBT+ sõbralikud kohad annavad mulle võimaluse olla extra, riietuda nii nagu tahan, suhelda inimestega ja mitte karta oma elu pärast.
Kus on turvaline: Sveta Baar, X-Baar, Hall. Ma reaalselt ei julge meigiga ühtegi teise klubisse Eestis minna.
Pandeemia ajal ilma klubideta: Ei ole mõjutanud. Ma ei ole peoloom ehk ma niikuinii väga tihti väljas ei käinud. Introverdina ma väga hea meelega püsisin kodus, ÜKSI.
Rohkem sooviks: Ma ütleks, et meil on lihtsalt rohkem LGBT+ kohti vaja. Meil on vaja mingit mitmekesisust. Ma tean ainult kolme kohta, kus ma saan Tallinnas käia ehk neid on lihtsalt vaja rohkem.
Lemmikbaar/klubi/peoseeria Eestis: Queer Planet, Hall, Sveta „Freedom! Queer Showcase“
Esimene LGBT+ sõbralik baar/klubi/pidu, kus käisid Eestis: Vist käisin kunagi, 2008/2009 mingil naistepeol Polymeri tehases, enne kui jõudsin X-Baari või G-punkti.
LGBT+ klubide olulisus ja roll elus: Ikka hästi oluline roll. Käingi põhiliselt ainult siis väljas, kui üritusel on mingisugune LGBT+ sõbralikkuse või kväärisõbralikkuse teema, et näha sõpru-tuttavaid ja inimesi, keda pole ammu näinud, kellega iga päev ei suhtle.
Olen ka kriitiline olnud LGBT+ kogukonna mõiste suhtes, mis justkui näitaks, et inimesed, kes on geid või lesbid või biseksuaalsed või transsoolised või mittebinaarsed, on kuidagi väga sarnased. Ei ole, on väga erinevad, erinevate poliitiliste vaadetega näiteks. Aga sellest hoolimata on mulle tähtis, et näeksin teisi inimesi, kes on kväärid, kes tunnevad end hästi, kes pidutsevad, kellel on lõbus, kes tantsivad, naudivad õhtut, kes on välja tulnud enda parimates riietes, kes tahavad esineda. Selles mõttes see kogukonna-feel on ikka oluline.
Lisaks ma olen üldse kimbatuses, nähes sõnastust LGBT+ sõbralik või kväärisõbralik. Ma unistan kohtadest või pidudest, mis on ise kväärid, mida teevad kväärid inimesed enda tingimuste järgi, mitte ei müü LGBT+ sõbralikkust või queeri mingile teatud ühiskonnagrupile. Mõtlen seda, et mind ei huvita inimeste seksuaalpartnerite sugu, vaid soov astuda välja hetero- ja cisnormatiivsest kultuurist ja selle maailma tavadest. Võtta vastutus, et pidu oleks ligipääsetav, et seal oleks turvaline, et seal oleks lõbus.
Kus on turvaline: Ma eriti ei tunne, et Eesti peomaastik oleks väga palju turvalisuse peale mõelnud ausalt öeldes. Peokeskkonnas täielikult turvalist kohta tagada on võimatu, sest pidu on iseenesest selline kaootiline asi, ja ta peabki niimoodi olema, see on selle võlu. Tarbitakse alkoholi ja see flirt, tutvumine ja tantsimine on täiesti ootuspärane. Ma olen ise kogenud end LGBT+ sõbralikkusega reklaamival peol näiteks ahistamist. Kui tegu on üritusega, kuhu võib tulla ka suva rahvas enda uudishimu rahuldama või end lahedana tundma, siis võib turvalisus ilmselt tahaplaanile jääda. Kui tullakse enda hoiakute ja käitumisharjumustega, kus katsumist ja krabamist peetaksegi sinna keskkonda sobilikuks.
Turvalisus ei sõltu ainult sellest, kas korraldaja on leidnud raha turvatöötaja palkamiseks, vaid ka sellest, kas ta on läbimõelnud, mida see turvalisus tähendab, ja kuidas see peokeskkond saab sellele kaasa aidata. Kas näiteks baariteenindajad teavad, mida teha, kui kõrvallauas silmnähtavalt ahistatakse kedagi. Või mis käitumist üldse sallitakse. Harilikult peokorraldaja arusaam näib olevat sellest, et kaklusi ei tohi olla ja oma alkoholiga ei tohi tulla, aga see on kõik. See võiks olla läbimõeldum, et kuhu pöörduda, kui keegi kas või verbaalselt ahistab. Kui lähed turvamehe juurde ja ta lihtsalt ei ole teadlik nendest asjadest, siis ta ei oska ka mitte midagi teha.
Queer Planetil ütlesime me peokuulutuses selge sõnaga, et trans- ja homofoobia, eelarvamuste väljendamine välimuse või kehakaalu põhjal ei ole teretulnud. Ja oleme otsejoones ahistaja või kellegi käperdaja välja saatnud. Ja mul on näiteks Hallis olnud jumala tore ja ühtegi negatiivset kogemust pole seal olnud. Mulle tundub, et need korraldajad on kogenud inimesed ja on läbi mõelnud selle, kuidas pidu teha ja mida arvestada.
Pandeemia ajal ilma klubita: Ikka mõjutab. Päris tüütu on, kui üldse ei saa kuskil väljas käia. Pandeemia aeg ja lockdown on mingis mõttes tore, et olen saanud aja maha võtta. Aga nende jaoks, kellelt pandeemia on töö ja elatusallika ära võtnud, nagu ürituste- ja baaripidajad, võib see tõeliselt keeruline olla.
Rohkem sooviks LGBT+ sõbralikke: Esiteks üritusi, kus on live-esinemised, stand-upid, muusikalised etteasted või luuleõhtud. Sellised vabalava üritused, nagu Sveta Freedom! Ja teiseks söögikohad, kus sa lähed ja tead, et kohtad kedagi kogukonnast. Selline laidback koht, kus kõik käivad, hea söök, saab tööd teha, lihtsalt olla ja õhtul läheb peo vibe’iks, toimuvad üritused. Ja kväär dancehalli-pidu oleks ülim!
Lemmikbaar/klubi/peoseeria Eestis: Tallinnas Möku ja Labürint. Tartus Kivi baar, Aparaaditehase peod, ETK.
Esimene LGBT+ sõbralik baar/klubi/pidu, kus käisid Eestis: Vist ei olegi käinud, kus otseselt promotakse, et nad oleks LGBT+ sõbralik, vähemalt veel mitte. Kui ma pidudel veel käisin, siis olin veel väga cishet passing (toim – kui kväär inimene näeb välja nagu cis-sooline heteroseksuaalne inimene).
Kogemus LGBT+ klubide ja pidudega: Tartus olin väga palju kordi plaaninud minna Vikerpeole, aga paljud tuttavad olid pannud going, kelle kohta ma ei tea, kas nad on allyd või ise LGBT+ osad. Ehk võib-olla jätsin käimata nendel pidudel, sest polnud kapist väljas veel enda asjadega. Või ükskord, kui plaanisin minna, siis tegin väga femme’iks ennast, meigid ja kõik asjad, suht passable naisena. Aga hirmutas ID-kaardi värk. Et dokumendil ikka näitab, et „mees“ ja kartsin, et äkki sellega võib probleeme tekkida. Dokumentide osas kardangi praegu, sest ei tea, kuidas sellega saab olema. Eriti, kui ma peaks hakkama rohkem naisena ennast presentima enne, kui mu dokumendid on muudetud.
Kus on turvaline: Teistelt olen kuulnud, et Sveta on safe space. Psy-peod tunduvad nagu natuke safe space’ina, sest nende põhimõte on, et armasta ja respecti üksteist, no bad vibes.
Aga basic klubid nagu Hollywood ja Tartu Shooters ei tundu olevat safe kohad, sest ma juba seal olen saanud seksistlikke kommentaare juuste pärast. Olla väljas trans oleks ilmselt veel hullem. Nüüd, kui ma olen hormoonidel, vahepeal kui ma isegi ei ürita passida, siis ma passin naisena. Ja eriti pimedas. Väga palju on juba olnud reaktsioone, kus on segadus mu soo osas, kui ma pole isegi üritanud midagi, lihtsalt olen läinud tavalisena välja.
Rohkem sooviks: Kohti, mis promoksid ennast nagu LGBT+ klubi või baar. X-Baar eksisteerib, aga ei ole kuulnud, et noored seal käivad. Tartus oleks ka rohkem vaja, seal isegi ei ole sellist Sveta-sarnast kohta. Nagu näha nende Vikerpidude järgi, kus on hästi palju inimesi olnud, et inimesed on olemas selle jaoks, aga kohta ei ole.
Lemmikbaar/klubi/peoseeria Eestis: Telliskivi regioon: ETK, Fotografiska, Hall, vahepeal Kultuurikatel, või Pada kunagi.
Esimene LGBT+ sõbralik klubi, kus käisid Eestis: X-Baar
Lemmik LGBT+ sõbralik baar/klubi/pidu Eestis: Sveta Baar, Hall
LGBT+ klubide olulisus ja roll elus: Klubid iseenesest ei mänginud seda rolli, see kogukond ja need inimesed mängisid. Minu arust Eestis pole enam true LGBT+ kohti, vaid kõik on nii segunenud, mis on selles osas positiivne, et ühiskond muutub tolerantsemaks. Inimesed saavad oma identiteeti rohkemates kohtades välja elada, kui mingisugustes vanade hoonete keldrites, kus tegelikult enamus geiklubisid olid: Club W, G-Punkt, Vanilla Lounge. Või X-Baar kõikide hoonete taga. Saadab huvitava, aga selge sõnumi, et kus sellist elu elada võib.
Kus on turvaline: Nii oluline on see, mis ajastust me räägime. Praegu, kui on mingi homofoobne koht, siis Facebookis cancelitakse ära, et see anti-gei koht. Kuus aastat tagasi, kui näiteks Hollywoodis või kuskil mingisugune turva käitus sinuga homofoobselt või ei visanud homofoobi välja, siis sellist outrage’i polnud. Telliskivi kohtades olen seal töötades näinud, kuidas homofoobsed inimesed tõmmatakse eemale. Kui räuskad, siis on aeg minna.
Tegelikult, kui ma ise lähen kuskile, siis ma tunnen enamus kohtades ennast safe’ilt. Olla gei ei ole minu jaoks nii hirmus. Aga olla kellegagi koos gei, see on hirmus. See distinction on minu arust kõikide kohtade juures, et võid olla väga LGBT+ sõbralik, aga kui inimesed ei tunne ennast mugavalt, et olla kellegi teisega LGBT+, siis kas sa tegelikult oled pro-LGBT+?
Pandeemia ajal ilma klubita: Väljas käies sai üleval hoida suhtlusi. Nägid kuus korra, puutusite samas kohas kokku. Nüüd aga on vaja leida see aeg, et näha neid inimesi ja mis oleks see koht, kuhu kutsuda... jalutama? Kas te connectisite jalutamas või täis peaga Hallis?
Rohkem sooviks: Võiks olla selline klubi, kus lastakse drag queenide mussi ja kuhu RuPaul’s Drag Race’i drag queenid tulevad esinema. Kõik kohad võiksid olla LGBT+ sõbralikud. See võiks olla badge of honor: ütleme välja, et oleme LGBT+ sõbralikud. Oleks vaja rohkem LGBT+ märkamist.
* – nimi muudetud anonüümsuse kaitseks