Juhtkiri #11: Suletud uste semestrid

Juhtkiri #11 – Suletud uste semestrid Foto: Illustratsioon: Andre Taal ja Markus Tamm

Tule tudengivarjuks ja tutvu lähemalt ülikoolieluga! Tule vaata, kuidas saab sinu tulevasel erialal voodis pikutades Zoomi loengutes käia. Tudengiaastad on su Elu Parimad Aastad™, mis on täis kordumatuid mälestusi pikaleveninud poolikutest grupitöödest kursusekaaslastega, kellest pooli pole kordagi näinud. Ülikooliellu toob head vaheldust näiteks sülearvutiga diivanile või söögilaua taha kolimine.

Nii on need viimased semestrid ülikoolides möödunud. Tudengid, kes täna on lõpetamas teist kursust, on saanud ülikoolis kohal käia sisuliselt vaid ühe semestri neljast. Sügisel ülikooli astunud pole isegi seda näinud. Tõepoolest, viiruse kätte suremise ja töökaotuste kõrval on tegemist madala hinnaga, mida maksta, ent see pole siinse kirjutise mõte.

Mis aga on – mitte keegi ei võitle meedias ülikoolide avamise eest. Kogu kõrghariduse varjutavad avalikkuses kaubanduskeskused, restoranid, alg-, põhi- ja keskkoolid ning väliterrassid. Iga suletud kaubanduskeskuse kohta on meedias 10 ettevõtjat, kes kurdavad oma raske saatuse üle. Sedasama ei saa öelda suletud ülikoolide üliõpilasesinduste kohta.

Arutatakse selle üle, kas ja kuidas saaks rahvatervise huvides jõusaalis käia – võiks ju avatud olla normaalse ventilatsiooniga jõusaalid, kus kõik hoiavad distantsi ning seadmeid desinfitseeritakse peale kasutamist. Arutelu käigus on aga ununenud arstide ja õdede normaalne harimine.

Paraku domineerivad piirangute leevendamise puhul võimuerakondade omavaheline tõmblemine ja eesolevad kohaliku omavalitsuse valimised. Keskerakond soovis, et mai algul leevendataks piiranguid planeeritust päev varem, et nende valijad saaksid õigeusklikke ülestõusmispühi meeleolukamalt tähistada. Reformierakond ei olnud nõus andma Keskile poliitilist punkti, mistõttu lükkas Keskerakond edasi peaministri erakonna soovi lapsed taas kooli saata. Saavutati poliitiline kompromiss: kui ei saa mina, ei saa ka sina.

Valitsuses kauplevad võimupartnerid piirangute leevendamise üle puhtpoliitiliselt ja teadusnõukoja soovitused on justkui toa laes oleva kärbse häiriv pinin, millest palaval suvepäeval tahad lahti saada.

Seega, armas tudeng – kui otsid vastust küsimusele, miks ülikoolide avamine pole mitte kellegi poliitiline agenda, siis vastus on järgmine: noored täiskasvanud pole sama agarad valijad kui vanemad inimesed, mistõttu ei peeta võimuliidus ka vajalikuks neile tähelepanu pöörata.

Mida teevad aga ülikool ja ennast üles upitavad üliõpilasesinduse organisatsioonid, kes peaksid tudengite huvide eest seisma ja normaalse ülikoolikogemuse eest võitlema? Nad vaikivad. Tundub, et oma kohustust tudengeid esindada tahetakse täita vaid siis, kui saab ülikooli kõrval pingi avada või aktusel mittemidagiütleva kõne pidada. Kui on vaja päris asju teha, lepitakse kõigega ja räägitakse mantrana „mõistvast suhtumisest” ja „koostööst”. Ülikooli juhtkonnad ja üliõpilasesindajad, aeg on end liigutada ja oma tudengite eest ka päriselt seista.