Must tsoon, öövalved ja magamatus – kuidas läheb koroonaosakondades töötavatel arstitudengitel?

Must tsoon, öövalved ja magamatus – kuidas läheb koroonaosakondades töötavatel arstitudengitel? Foto: Illustratsioon: Andre Taal

Koroonapandeemia teise laine ajal koroonaosakondadesse vabatahtlikult tööle läinud arstitudengid õpivad päeval ja ööd veedavad valves. Kuulates koroonaosakondades töötavate meditsiinitudengite kogemusi, tekib ainult üks küsimus – millal nad magavad?

Pirgit Sirel on kolmanda kursuse meditsiinitudeng ja töötanud kuu aega põetajana Tartu ülikooli kliinikumi COVID-osakonnas. Pirgit töötab põhikohaga uroloogiaosakonnas, ent otsustas hakata tegema vabatahtlikult lisavalveid koroonaosakonnas. „Ma teadsin, et Tartus oli vahepeal üsna puudu töötajatest, seega mõtlesin, et miks mitte anda ka väike oma panus,“ rääkis Pirgit.

Ka teise kursuse tudeng Anleen Kang, kes on TÜ kliinikumi COVID-osakonnas kokku töötanud kolm kuud, tunneb, et praeguses olukorras on iga inimese panus oluline ja tema saab oma panuse anda haiglas. „Pigem oli küsimus, millal ma lähen kui kas ma lähen,“ ütles Anleen. Emilia Vaher on kolmanda kursuse arstitudeng ja olnud neli kuud põetaja COVID-osakonnas. Ta suunati sinna poolvabatahtlikult, sest temal oli juba eelmisest kevadest koroonaosakonnas töötamise kogemus olemas.

Esimese kolme kursuse tudengid saavad töötada põetajatena. Kolmanda kursuse kevade lõpus lõpetatakse farmakoloogia aine, mille alusel saab asuda tööle ka abiõena. Neljanda ja viienda kursuse tudengid töötavad juba õdede ja abiarstidena. Emilia rääkis, et arstid ja õed tegelevad ravimisega, põetajad hoolitsevad patsientide heaolu eest. „Me tegelemegi selliste eluks vajalike toimingute toetamisega, et patsientide eest oleks hoolitsetud,“ ütles ta.

Meditsiinitudengid teevad nii päeva- kui ka öövalveid. Rohkem tehakse aga öövalveid, sest päeval on vaja ülikoolis käia. Öövahetused on 12-tunnised valved, mis algavad õhtul kell kaheksa, kuid kohal peab olema juba poole kaheksast, mil algab valve üleandmise aeg. Valve üleandmine on kui teatejooksupulga edasiandmine – selle käigus räägitakse ära, mis vajab tegemist või kes eraldi hoolt. Valve jaotub 3–4-tunnisteks mustas tsoonis olemisteks ja 2–3-tunnisteks puhkeaegadeks, mis on puhtas tsoonis. Mustas tsoonis ollakse valve jooksul kokku kaheksa tundi ja puhtas tsoonis neli tundi.

Mustaks tsooniks kutsutakse osakonna seda osa, kus on patsiendid. Seal olemine tähendabki patsientidega tegelemist: nende ravimist ja hooldamist, et patsientidel oleks kõik hästi ning nende ümbrus puhas ja korras. Põetustegevuste hulka kuuluvad näiteks voodipesu vahetamine, patsientide pesemine, söötmine, jootmine ja vajadusel nende keeramine.

Puhtas tsoonis patsiente pole ning seal võib viibida ilma kaitseriieteta. See tsoon on töötajate puhkeala, kus süüakse ja kogutakse jõudu, et uuesti musta tsooni minna. Siiski ei tähenda selles tsoonis viibimine ilmtingimata täielikku puhkust, sest valve jätkub ka seal – vahel on vaja laborisse analüüse viia või saata musta tsooni näiteks kindaid ja kitleid. „Ja siis, kui on aega, saab öösiti ka veidi puhata,“ sõnas Pirgit. Öövalve ajal saab puhtas tsoonis võimalusel ka magada.

Õppimise ja haiglatöö tasakaalus hoidmine

Tavaline argipäev sõltub tudengitel sellest, kas on öövalvelt tuldud või õhtul alles minnakse. Pirgit rääkis, et kui ta hommikul töölt tuleb, siis üritab ta esimese asjana magama minna ja seejärel läheb kooli. Kolmanda kursuse tudengitel, kellel algas kliiniline õpe, mis nõuab rohkem patsientidega kohtumist, on enamik nende õpingutest vaatamata koroonaolukorrale kontaktõppes. Emilia sõnul on ainult vähesed ained e-õppena. Pirgit ütles, et koroonapiirangud pole nende õppetööd väga palju mõjutanud ja õppimine toimub kohapeal nii palju kui võimalik. E-õppe rõõme ja valusid saavad nautida eelkõige esimese ja teise kursuse tudengid. Neilgi peaks õppekava järgi toimuma praktikumid, kuid need on suuremas jaos viimase aasta jooksul ära jäetud. Anleen ütles, et ainult väga üksikud praktikumid on neil olnud kohapeal.

Arstiõpe ilma töö ja öövahetustetagi on üks intensiivsemaid erialasid ülikoolis. Seega on kooli ja töö vahel tasakaalu leidmine paras katsumus. Pirgit rääkis, et tema jaoks on võtmelahenduseks olnud hea ajaplaneerimine. Emilia tunneb aga, et kahe asja tegemine tuleb paljuski unetundide arvelt, kuna tihti ei ole võimalust end pärast öövalvet täielikult välja puhata. Anleen proovib iga päev õues käia ja füüsilist aktiivsust hoida. „Hästi oluline on näiteks sõpradega suhtlemine, et näed inimesi,“ rõhutas Anleen. „Sotsiaalset poolt ei tohi jätta unarusse.“

Kurnatuse trumpavad üle head emotsioonid ja väärtuslikud kogemused

Pirgiti jaoks on koroonaosakonnas töötamine on muutunud pea sama rutiinseks kui töö tavalises osakonnas. Emilia sõnul on COVID-osakonnas töötamine kordades väsitavam kui tavalistes osakondades. Emilia rääkis, et enamasti on tööl põnev ja saab jälgida erinevaid patsiente, kuid siiski on see väga kurnav. Ta lausus, et vahel läheb ta koju õnnelikuna, kuid vahel kahtleb miks ta üldse meditsiinis pingutab ja vaeva näeb. „Väga palju erinevaid emotsioone on olnud selle viie kuu jooksul,“ ütles Emilia. Ka Anleeni sõnul on päevad väga erinevad – vahel on vahetusejärgne kojuminek pikisilmi oodatud kergendus, vahel möödub vahetus rõõmsamas meeleolus.

Anleen rääkis, et meditsiinis töötamise puhul on väga oluline oskus peale valvet n-ö uks enda taga kinni tõmmata ja jätta kurvad emotsioonid maha. Ta peab oluliseks oskust võtta töölt kaasa positiivsed emotsioonid. Anleen tõi välja patsientide tänulikkuse abi ja tähelepanu eest: „See on nii tänuväärne, see töö üleüldiselt.“

Anleen rääkis paari nädala taguse seiga, kui üks 80. aastates härrasmees küsis otse: „Kust sinusuguseid naisi saab?“ Hiljem levis osakonnas elevusega nali, et patsient oli Anleenile abieluettepaneku teinud, kuna härra oli ka ühe teise hooldaja käest uurinud, kas Anleenil on poiss-sõber olemas. „Tema väljendas enda tänu sellega, et tegi mulle abieluettepaneku,“ kirjeldas Anleen.

Kurnatuse vastukaaluks on tudengitele olulised koroonaosakonnas veedetud aja õpetlikud kogemused. „Meditsiinilise poole pealt on see olnud ülihea võimalus õppimiseks,“ rääkis Emilia. Osakonda tuuakse kokku väga erinevate haiguslugudega inimesed, kelle puhul ei pruugi olla koroona ainsaks põhjuseks, miks nad haiglas on. „Põhimõtteliselt näeme me seal kõike,“ kirjeldas Anleen.

Emilia kirjeldas COVIDiga kaasnevat huvitavat seisundit nimega vaikne hüpoksia, mis on nähtavate sümptomiteta hapnikupuudus. Patsiendil võib olla tohutu vajadus hapniku järele, kuid samal ajal võib ta istuda voodi äärel ja teha meiki, kuigi tavaliselt ei peaks hapnikupuuduses inimesed suutma isegi rääkida. Emilia sõnul on see talle näidanud, kui palju peavad arstid suutma mõelda kastist välja, et olukordi märgata ning jälgida.

Kuna meditsiin on eelkõige meeskonnatöö, on Anleeni jaoks väga olulised inimesed, kes teda tööl ümbritsevad. Ta seletas, et see töökogemus aitab tal tulevikus oma kolleege paremini mõista. Anleeni sõnul tajub ta nüüd rohkem, kui raske on põetajate ja hooldajate töö, kuna arstiõppe jooksul tegelikult põetajana töötamise kogemust ei saada. „Ma hindan neid selle võrra rohkem,“ ütles Anleen.