4jalehe juhtkiri: Ema, see ei ole faas!

Foto: Illustratsioon: Andre Taal

Toompeale kogunes piirangute, vaktsineerimiste ja maski vastu mässama Eesti Ühendunud Alternatiivid – uudisportaalide pildigaleriisid vaadates leiab sealt tuttavaid remmelgakaitsjaid, objektiivlasi, rahvuskonservatiivid, lamemaalasi, telegrammlasi, kremlimeelseid ja MMS-i joojaid. Protestimine on eesmärk omaette, abinõuks nii feik pandeemia kui ka lapik planeet. Küllap on nad kõik karjunud mingi hetk oma vanematele:  „See ei ole faas… Ma olengi selline!”.

Esmalt seostub noorte stereotüüpse mässumeelsusega see, kui hiilitakse kodust mõnele peole, kuhu ema ei lubanud minna. Või tehakse suitsu, mis eakaaslaste poolt nii lahedaks on kujutatud. Vahepeal leitakse ka midagi uut ja vanema generatsiooni jaoks tavapäratut, mille vastu seista. Kui varem on otsitud endale vaenlast abordis, globalismis, immigratsioonis, meditsiinis kui ka planeedi kujus, siis globaalne pandeemia on pakkunud omajagu materjali, mille peale saagi käima tõmmata.

Me leiame mitmeid viise, kuidas enese ja eakaaslaste hääled kuuldavaks teha – kliimaprotestid selleks, et kaitsta enda ja tulevaste põlvede tulevikku maamunal; võrdsuse eest seisvad rahutused, et näidata, kuidas armastus on armastus ja nahavärv ei tähenda, et inimesed kuidagi erineksid.

Mine sa tea. Võib-olla on asi selles, et pandeemia ajal on teemad otsa aanud, mille eest võidelda. Kuid see, kuidas uudistes ilutsevad piltidel noored, kes mässavad selliste pseudoprobleemide vastu nagu koroonapiirangud, paneb vaieldamatult nii mõnegi eestlase nukralt pead vangutama. Kas tõesti ülekoormatud tervisesüsteem ja kaotatud elud ei pane mõtlema, et äkki oleks rahulikult kodus ja ootaks, et see kõik mööda läheks? 

Eks vastust sellele teavad vaid asjaosalised, kuid üks, mis kindel – me leiame alati asju, mille eest mässata. Ka siis, kui selleks on pseudoprobleemid. Igatahes, kallid eakaaslsed, ärge muretsege, varsti on baarid lahti ja me leiame ühtekuuluvustunnet ka mujalt, kui Telegramist ja “Vaba maa” gruppidest.