„Prints Zamundast 2“. Esimese jaanuari lemmiklapse allakäik pseudoprogressiivses vaimus

Foto: Illustratsioon: Andre Taal

Aastast aastasse kordub Eesti telekanalitel üks muhe kurioosum. Päeval, mil telerite ees lösutab keskmisest rohkem uniseid inimesi, lastakse ikka ja jälle eetrisse ühtsama vana komöödiat. Vana komöödiat, mille huumori kõrval on filmimaailmas kõrgelt väärtustatud tema sotsiaalset aspekti, täpsemini võimet kujutada afroameeriklaste kultuuri kogu tema kirevuses. Mõistagi räägin siin 1988. aasta filmist „Prints Zamundast“, 1. jaanuari kohustuslikust vaatamisvarast.

Nüüd, kus linateosele on aga äkitselt järg vändatud, kerkib õhku (täiesti ebaoluline, kuid intrigeeriv) küsimus: kas 1. jaanuari teleprogrammi ootab ees uuendus?

Pean tunnistama, et olen traditsiooniga seni tublilt kaasas käinud: ilma Zamunda printsita on möödunud vaid loetud uusaastapäevad ja sedagi osalt telekanalite kohatise ketserluse tõttu näidata filmi hoopis järgnevatel päevadel. Seda kurioossem traditsioon on välja kujunenud. Filmi süžee ei seostu ju kuidagi aastavahetusega ega paku filmikunstilist elamust, tegu on muinasjutuliku tüüploo ja lihtsatoimelise huumoriga, ent mingil põhjusel soostun Eddie Murphy kirjutatud ja John Landise lavastatud komöödiat igal aastal uuesti vaatama. Repliigidki on aastatega pähe kulunud, ent võin siiski südamest naerda, kui näen Murphy ja Arsenio Halli totraid karaktereid ekraanil veiderdamas.