Mihkel* on väikelinnast pärit noormees, kes on koolis reaalainetega alati sina peal olnud. Kellelgi polnud kahtlustki, et ühel päeval saab temast mõne korraliku ülikooli tudeng. Ja nii läkski. Viis aastat õppis Mihkel Tartu Ülikoolis proviisoriks ning pärast õpinguid asus ta apteeki tööle.
Säärane töökoht ei tundu lihtvaatlejale esmapilgul eriti värvikas või ekstreemne, kuid reaalsus kahjuks või õnneks tõestab vastupidist. Ka Mihkli silmis ei tõotanud apteekri töö talle pakkuma erilisi väljakutseid, kuni ta avastas ühe asjaolu, mida eelnevalt küll võis aimata, kuid mille mastaapi ta ilmselgelt alahindas. Nimelt, vast saanud proviisori töökohale, hakkasid tema ellu ilmuma vanad „sõbrad”. Üks neist oli äsja vanglast välja saanud ning saades teada, et tal on nüüd apteegis „oma inimene”, võttis too koheselt Mihkliga ühendust, et proovida temalt kuidagiviisi saada ravimit nimega pregabaliin.