Ravimite kuritarvitamine kaifi nimel — hea ja halva vahele jääb vaid paar tabletti

Foto: Illustratsioon: Andre Taal

Mihkel* on väikelinnast pärit noormees, kes on koolis reaalainetega alati sina peal olnud. Kellelgi polnud kahtlustki, et ühel päeval saab temast mõne korraliku ülikooli tudeng. Ja nii läkski. Viis aastat õppis Mihkel Tartu Ülikoolis proviisoriks ning pärast õpinguid asus ta apteeki tööle. 

Säärane töökoht ei tundu lihtvaatlejale esmapilgul eriti värvikas või ekstreemne, kuid reaalsus kahjuks või õnneks tõestab vastupidist. Ka Mihkli silmis ei tõotanud apteekri töö talle pakkuma erilisi väljakutseid, kuni ta avastas ühe asjaolu, mida eelnevalt küll võis aimata, kuid mille mastaapi ta ilmselgelt alahindas. Nimelt, vast saanud proviisori töökohale, hakkasid tema ellu ilmuma vanad „sõbrad”. Üks neist oli äsja vanglast välja saanud ning saades teada, et tal on nüüd apteegis „oma inimene”, võttis too koheselt Mihkliga ühendust, et proovida temalt kuidagiviisi saada ravimit nimega pregabaliin. 

See juhtum oli Mihkli jaoks sissejuhatuseks ühte põhjatusse maailma nimega ravimisõltuvus. Ja kuigi ta jäi oma põhimõtetele kindlaks ning oskas igale küsijale vastata eitavalt, siis teema iseenesest tundus talle väga huvitav ja ta asus omal käel seda põhjalikumalt uurima. Hetkeks on ta oma apteegitöö minevikku jätnud ning töötab teisel ametialal, kuid saadud teadmisi on tal küllaga ning ta on valmis neid ka jagama.