Kahe noore luuletaja profiil

Foto: Illustratsioon: Andre Taal

Kohtusin kahe noore luuletajaga, kes on selle asemel, et koguda oma luuletusi sahtlivarju, otsustanud kirjutistega välja tulla ka laiema publiku ees ja jagada oma mõttekillukesi nii internetis kui ka avaldada enda isiklikud luulekogud. Piilusin nende sisemaailma, et aru saada, mis motiveerib noori kirjutama ja kuidas nendest autorid said.

henni paldrok / @hennipaldrok

24-aastane neiu, kes on pärit Pärnust, kuid peab ennast hingelt tallinlaseks. Luuletab, et oma mõttesegadustest paremini aru saada ja teha valust midagi ilusat. Peale luuletamise naudib igasugu käelisi tegevusi ja meisterdamist. Kõige rohkem teeb tema hingele head sõpradega aja veetmine. Mõnikord naudib kohalikku ööelu, teinekord kodus üksi aja veetmist.

Esimene luulekogu “Lihtsusetu” ilmus tänavu jaanuaris.

Kuidas sinu luuletaja teekond alguse sai?

Tegelikult täiesti lambist. Ma pole kunagi väga suur lugeja olnud, lugemisele on mul tavaliselt raske keskenduda. Ma arvan, et enne kui ma rohkem luulet hakkasin lugema, olin ma läbi lugenud umbes 10 raamatut ehk kirjutamine oli viimane asi, mille peale ma oleks tulnud. Siis aga, 2015. aastal mu ema sünnipäeval, Hiiumaal verandal, päikese käes, hakkasin oma tundeid kirja panemal. Olin just suurest noorest armastusest lahku läinud. Siis hakkas tulema, hakkasin looma ja katsetama, ja siia ma jõudsin. 

Aga miks just luulet? 

Näiteks päevikut kirjutades, pärast üle lugedes, ei saaks ma aru, kes või mis ma olen, sest kui ma jään pikalt jutustama, läheb mu eneseväljendus segaseks. Luule puhul saan mõtteid lühidalt ja tabavalt kirja panna.

Millest sinu luule räägib? 

Elust räägib. Luuletused tulevad tihti pähe nagu välk selgest taevast. Mõnikord täiesti suvalisel hetke kirjutan 5 luuletust järjest, mõnikord ärkan öösel ülese ja panen mõtte kirja. Siis olen jällegi peol, lähen üksinda suitsule, vaatan merd, ja tulevad need mõtted. Saab ennast melust korra välja lõigata. Üldiselt mingil hetkel tunded hitivad ja olen kurvem, siis kirjutan rohkem. Mulle meeldib, et läbi luule saan ma teha oma valust midagi ilusat. 

Hiljuti andsid välja ka oma esimese luulekogu. Kust võtsid julguse, et seda alustava luuletajana teha? 

Ma mingil perioodi panin Instagrami piltide pealkirjaks mõnikord luuletusi ja inimesed andsid head tagasisidet. Kuna mu käed ei püsi paigal ja pean nendega alati midagi tegema, siis pidudel mõnikord läksin rõdule ja panin luuletusi kirja ning hiljem andsin selle kellelegi, kes tol ajal sümpatiseeris. Inimene – leidsin paar päeva hiljem lipiku, kuhu ma kirjutasin oma luuletuse – kirjutas mulle, kui äge see on.

Su luulekogu pealkiri on “Lihtsusetu”. Miks selline nimi? 

Ma mäletan, et ma istusin ükskord rõdul ja kuidagi panin selle sõna kirja. See tundus minu jaoks nii loogiline – ilma lihtsuseta. Mõnikord hakkan mõne sõna peale nii pikalt mõtlema, et küsin endalt, kas see üldse on olemas. Kusjuures tegelikult pole, kuigi ma olin nii kindel, et on. “Lihtsusetu” sümboliseerib mu luulekogu, sest luuletused on lihtsad, kuid nende taust ei ole nii lihtne. 

Igat luuletust illustreerib ka mõni lill. Kuidas on need seotud sinu luuletustega? 

Mulle on alati väga-väga lilled meeldinud. Olen lilli alati rohkem kui elu armastanud. Kunagi hakkasin neid koguma ja tahtsin neid alles jätta. Kuna mulle meeldib samaväärselt nii lilli korjata kui ka luulet kirjutada, siis lisasin iga luuletuse juurde oma kogutud ja kuivatatud lille. Need on Hiiumaalt, Saaremaal, Kanaaridelt, Pärnust, Tallinnast – igalt poolt. Pääsusilmad, toomingad… kõik, mis kuskilt kätte jäid. 

Aga lilled ei ole metsast, sinna mind on raske saada, sest ma kardan kategooriliselt pikka muru. Mõnikord näen pikas rohus taime ja pean kelleltki abi küsima, et ta mulle sealt ilusa lille ära tooks. 

Jäin vaatama, et su autorinimi on kirjutatud väikeste tähtedega. Samuti pole üheski luuletuses kirjavahemärke. Miks nii? 

Tegelikult ma kirjutan täiesti suurte või täiesti väikeste tähtedega. Mulle millegipärast korrektne suurte algustähtede kirjutamine väga ei istu. Üldiselt ma luuletustesse komasid ka ei pane. Üksikud komad olid kogemata tulnud, pärast avastasin. Võib-olla kirjutasin sõnad liiga kokku ja lisasin komad. Kui pärast üle lugedes ei pannud neid tähele, siis need jäid sinna…

Ma tegelikult ei ajagi taga väga suurt korda. See raamat on nagu mina – väljast tugev, seest pehmem, vigane ja segane. 

Luulekogu andsid välja, aga raamatuesitlust ei teinud. Kuhu see jäi? 

Raamatuesitluse tegemine on minu jaoks hetkel veel natuke hirmuäratav. Ma ei oska väga veel liigse tähelepanuga toime tulla. Tähelepanu keskpunktis olla, kõikide silmade all, tekitab tohutult ärevust, kuid töötan selle kallal. Praegu saab mu luulekogu endale ise esitleda, kirjutades mulle Instagrami või meilile. Kunagi tahaks esitluse ikka teha, kuid mitte traditsioonilises mõttes.

Mis tähendab “mitte traditsioonilises mõttes”? 

Teeksin mingisuguse twist’iga esitluse või siis näituse ja esitluse hübriidi. Kindlasti oleks ka mõni teine kunstivorm kujutatud seal, näiteks multimeedia. Ja kui ma ma esinemise hirmust tolleks hetkeks üle pole saanud, siis küll ma mingi huvitava viisi välja mõtlen, kuidas esitleda raamatut nii, et inimeste pilgud mind ei leiaks. 

Millal sinu uusi kirjutusi saab lugeda?

Järgmised tulevad siis, kui olen piisavalt uusi asju tundnud või mõelnud, või siis vanadest tunnetest ja mõtetest midagi uut avastanud. Eks näis!

Henni Paldrok

30.09.2020

aegajalt sa oledki

ise see purjus inimene tänaval

keda tavaliselt vaatad 

ja mõtled

et mis tal küll juhtus

kes või mis teda riivas

et ta nii katki

ja ripakil

enda jala taha koperdamas on

kuid eks me kõik

koperdame ja komistame

nii elus

kui ka hilisõhtustel tänavatel 

02.06.18

las ma ärkan 

kuskil võsas 

pääsusilmade keskel

ümbritsetud kõigest 

mis on ilus

ja mis pole

päike

läbi sireliokste

paitamas 

mu õhetavaid põski

las ma ärkan

naeratus näol 

las ma ärkan

kuskil mujal

las ma ärkan

04.10.2019

tahan voolata 

viinamarja oksi mööda alla

langeda koos vihmaveega

pehmelt vastu lehti

ja lihtsalt sinna samusesse 

tilkumagi jääda

Jete Eevald / @vahetevahel

20-aastane neiu Haljalast, kust on pärit näiteks veel Tanel Padar ja Kadri Voorand. Luuletab, et saada aru oma tunnetest ja jõuda mingisuguse lahenduseni. Peale luuletamise tegeleb triatloniga ja huvitub Hiina meditsiinist. Jete jagab oma luulet peamiselt sotsiaalmeedias, kuid andis 2019. aastal välja ka oma esimese luulekogu “Vahetevahel”.

Kuidas sa endale kirjutamispisiku külge said? 

Ma olen kirjutanud igasuguseid muinasjutte, fantaasiaid, ehitanud maailmasid tekstidega ülesse alates väga noorelt, kuskil 5-aastasest saadik. Edasi, koolis, tahtsin ma alati hullult osaleda kirjandusvõistlustel või etluskonkurssidel, aga alati valiti keegi teine. Ma sain aru, et asi pole minus, sest ma sain alati kiita, aga ma polnud esimene valik. Seega see tekitas minus teatud trotsi ja ma tahtsin iseendale tõestada, et ma olen piisav. Luuletamiseni jõudsin pärast oma esimest lahkuminekut. Ma langesin sügavale auku, aga tänu kirjutamisele tulin sealt välja.

Miks just luule kõnetab sind?

Luule on minu meelest next level. Selle kaudu saab anda nurga tagant mingi sõnumi nii, et igaühele loob see mingisuguse enda tähenduse. Ma mõtlen ühtemoodi, aga keegi teine võib seda tõlgendada hoopis teisiti. Luulega saab väga teravalt, aga väga lühidalt anda mingi mõtte edasi. Ta on nii mitmetahuline, aga samas ta tuleb mu seest kuidagi nii loomulikult. Ma ei ole kunagi mingeid riime või riimuvaid sõnu otsinud. Ma võtan paberi ja pliiatsi ning minuti-kahe pärast on tekst valmis. Nendest tekib kohe tervik. 

Mis inspireerib sind kirjutama?

Inimsuhted – mis erinevad inimesed panevad tundma, mingisugused tundmused ja tundmused. Kui mul on mingisugune segadus või tunnete sasipundar ja ma kirjutan selle välja, siis ma alati jõuan vastuseni, vesi selgineb – see on teraapiline.

Mis sind just inimsuhete juures paelub?

Ma ei tea kunagi kindlaid vastuseid. Iga inimene on nii erinev, terve tundmaõppimise protsess on erinev. Oma esimese luulekogu kirjutamise ajal meeldisid mulle intriigid ja aru saada, mis on nende taga. Hetkel pigem intriigid mitte, aga inimesed iseendana. Ma olen õppinud olema palju tolereerivam, kui varem, ilma eelarvamusteta. Ma olen aru saanud, et kui inimesed on teineteise vastu ausad, siis saab minna nii kiiresti nii sügavale – ma arvan, et see on see, mis mind praegu paelub.

Sa alustasid oma luule jagamist Instagramist. Kuidas see juhtus?

Instagrami konto tegemine oli minu jaoks väga suur samm. Mingi hetk hakkasin ma jagama oma luuletusi lähedastele ja sõpradele ja nad soovitasid jagada mul neid ka teistega, sest need olid head. Siis tegin salaja Instagrami konto, mille nimeks panin Vahetevahel, sest see oli mu lemmik eestikeelne sõna, ja kuidagi hakati mind üles leidma.

Kuidas sa ennast tundsid, kui järsku hakkas jälgijaid aina rohkem kogunema?

See oli väga üllatav, tegelikult siiamaani. See käis kuidagi väga kiiresti ja tegelikult oma esimese luulekoguga ka. Ma mõtlesin, et kunagi on mul lakapeal mu esimesed luuleraamatud ja näitan neid enda lapselastele, et näete, need on esimesed raamatud, mida keegi väga ei ostnud, kuid mu luulekogu eksemplare on alles väga vähe. See on üllatav, sest ma pole endale kunagi väga suurt reklaami teinud. 

Kuidas sellest luulekogu välja kujunes? 

Mu üks elu unistustest oli anda välja enda raamat. Ma arvasin, et see juhtuks mu 40ndates või 50ndates, kus ma kirjutaks oma lasteraamatu, aga kuidagi kõik soodustas seda. Ma olen selline inimene, et kui ma midagi ette võtan, siis ma teen selle ära, ja see ei tundunud minu jaoks üldse raske. Kui ma olin jõudnud selleni, et julgesin sõpradele jagada oma luuletusi ja tegin selle konto, siis raamatu väljaandmine oli mulle kuidagi loomulik protsess ja nii paar aastat tagasi ma selle välja andsingi.

Tegelikult enamus luuletused seal on ühepoolset armastust taotlevad tekstid ja on inspiratsiooni saanud ühelt konkreetselt inimeselt. See on nagu mingi lugu…

Praegu postitad oma luulet tihti Instagrami. Millal aga uut luulet saab paberkandjal lugeda? 

Sügisepoole on mul plaanis minna üheotsapiletiga Itaaliasse teadmata ajaks. Ma olen päris kindel, et sealt tuleb midagi järgmist. Ma pole 100% kindel, kas see on luuleraamat, võib-olla ma tahan mingeid stiile miksida. Järsku järgmine aasta näeb..

Jete Eevald

mõni sooja tee

või palsamiga 

huultele pai 

teha naudib

minu jaoks 

paremat leidu 

kui kaks suud 

kuhu uppuda võin 

mitmeks kuuks

***

päev, kuu või kaks

justkui 

möödanik oleks 

ajast

mil üks käsi

alaselga 

teine reit 

paitamas oli mul

silmsidet peatamata 

tormistesse vetesse 

kui viisin 

meeled Sul 

kuni päikesest 

sai taas kuu

ja õrnematki aimu

polnud meil 

kas oli päev

öö või mis oli kuu