Süüria ja Iraak 2021. Kas lõputuid sõdasid saab lõpetada?

Foto: Illustratsioon: Andre Taal

Taas üks USA õhulöök Iraagi piiridel. Taas ülemaailmne üllatus ja pahameel, miks lõputu sõda ikka veel kestab. Selle varjus rebib Iraan takistamatult endale Iraagist ja Süüriast tükke ning huvilisi on veel teisigi.

25. veebruaril Süüria-Iraagi piiripunktis toimunud õhulöök tekitas maailmas korralikku kära. USA õhuvägi ründas piirirajatist, kus tegutsesid Iraani toetatud Kataib Hezbollah³ võitlejad. Vägivaldse šiiarühmituse¹ väitel sai surma vaid üks nende võitleja. Õhulöök oli reaktsiooniks rühmituse varasemale raketirünnakule Iraagi Kurdistani pealinnas Erbilis, mis lisaks tsiviilkahjudele nõudis ühe USA tsiviillepingulise elu. Kuigi eraldi vaadatuna polnud õhulöök eriti erakordne, tõmbas see tohutut tähelepanu ja oli oluline episood “lõputus sõjas”. Ping-pong sai hoogu, kui märtsis vastasid šiiarühmitused raketitulega üliolulise Al Asadi baasi pihta Iraagi Kurdistanis ja kuulutasid välja USA-vastase üldmobilisatsiooni.

Mõneski mõttes on tegemist kordusepisoodiga 2020. aasta algusest, kui toimus Qassem Soleimani tapmisoperatsioon. Mäletatavasti pühkis USA õhulöök maa pealt kõrge Iraani kindrali, kes koordineeris šiiarežiimi koostööd sõbralike Iraagi rühmitustega, nagu Hashd al-Shaabi⁴. Soleimani tapmine nii kohta kätte näitaval kujul tuli vastusena Hashdi ülbele raketilöögile USA Bagdadi saatkonna vastu. Sel korral pani see mõneks ajaks asjad paika. Ähvarduste laviinist hoolimata ei tulnudki Iraanilt kindrali surmale otsest vastulööki.

Paratamatult oli Donald Trumpi stiil selline. Kuigi paljude sõnul vastuolus rahvusvahelise õigusega, sarnanes Soleimani operatsioon 2019. aasta ISISe liidri Abu bal-Baghdadi tapmisega Süürias, millest tehti tõeline meediasündmus. Nüüd on raske otsuse ees aga Biden. Kas teha oma sõjavägi lolliks ja jätta terroristid karistuseta või olla mõistlik, lõputu “ping-pong” peatada ja Iraanile järele anda? Siiani on USA teinud tagasihoidlikke ja turvalisi käike, mis vastavad praeguse Ühendriikide presidendi stiilile. See pole aga ära hoidnud laialdast vihapurset, mis sai tuld teadmatusest ja ebaõiglustundest.

Lõputute sõdade debatt hoos

Avalikkuse tähelepanuvõime on kehv ja aastatagune Iraani sõja hirm ammu peast pühitud. Nii võis paljude jaoks USA selline tegutsemine halva üllatusena tulla. Teade õhulöögist langes kodus äärmiselt ebasoodsale pinnasele, sest Joe Biden on 2000-dollarise koroonatoetuse plaani oluliselt pidurdanud. Valimiste populismihoos jäid vastavad lubadused nii endise kui praeguse presidendi suust jõuliselt kõlama, kuid tõeks pole saanud. Pettumus on niisiis garanteeritud – riigil jätkub raha Lähis-Idas sõjaks, mitte aga oma koroonakriisist räsitud ühiskonnale.

Nagu arvata võib, ei anna poliitilised konkurendid sellises olukorras armu. Mitme senaatori väitel ei küsinud Valge Maja operatsiooniks senatilt nõutavat nõusolekut. Vabariiklastel on taskust võtta trumpkaart: nende ajal ei alustatud mitte ühtegi sõda. Samas tasub meelde tuletada, et selline kriitika peidab endas lihtsalt sisepoliitilist ärapanemist. Mäletatavasti tegid demokraadid samuti raevukalt lärmi, kui Trumpi nõusolekul ekstravagantsete operatsioonidega äärmuslaste juhte kõrvaldati.

Patsifistliku vaatenurga puhul on võimatu ignoreerida, et lähiajaloolised põhjused on sellel täiesti olemas. USA sõjamasin on oma operatsioonides sageli töötanud nagu iga teine suurriiklik sõjamasin. Brutaalse diktaatori Saddam Husseini troonilt maha võtmine läks maksma kümneid tuhandeid tsiviilisikute elusid ning kümneid miljardeid maksumaksja dollareid. Kergelt ei tulnud ka ISISe alade vallutamine Süürias. Tsiviliste suri taas tuhandeid ja linnad taastuvad aastatetagustest õhurünnakutest siiani.

Selle mõjul on õhulöögi kritiseerijate leeris aga äärmiselt levinud üks väga probleemne kujund. Kui komistada rünnakut puudutava avaliku debati otsa, võib seal kindlasti kohata klassikalist “Süüria/Iraagi laste pommitamise” rida. Lihtsa ja silmatorkavana on selle omaks võtnud kõik, kellele USA tegutsemine Lähis-Idas vastumeelne tundub. Samas ei vasta antud juhul “kaitsetud lapsed” mitte kuidagi reaalsusele, vaid on hea sõnakõlks näiliseks moraalseks eneseupituseks. Groteskselt lipsas radari alt läbi aga Venemaa samal ajal avaldatud video, kus kasutati Süüria haigla vastu ballistilist raketti. Kreml tõestas sellega, et nende Iskanderi raketid on edukad ja efektiivsed.

Sealjuures on näha, kui võimsalt mõjutab USA avalik arvamus sotsiaalmeedia hegemoonia kaudu kogu maailma inforuumi. Hulgaliselt segadust tekitas ka Ühendkuningriigis baseeruva opositsioonimeelse Süüria Inimõiguste Vaatluskeskuse teade, et pommirünnakus hukkus koguni 22 inimest. Kuigi mitmelt poolt ümber lükatud, õhutas see vaadet, et pihta sai arvukalt USA okupatsiooni vastu võitlevaid märtreid või suisa süütuid inimesi, kuigi sihtmärk on 500 meetri kaugusel lähimatest elamutest. Hashdi tegusid lähedalt näinud kohalikel jäi vaid kummastusega kõrvalt vaadata Lääne inimeste omavahelist kraaklemist.

Iraani vari üle regiooni

Mis teod aga teevad paljude kohalike jaoks iraanimeelsed rühmitused kurikuulsaks? Hashd ja Hezbollah on loonud Iraagis ja Süürias keerulise võrgustiku. Seadnud eesmärgiks Iraagi valitsuse enda kasuks kallutamise, tegutsevad nad kõiki vahendeid kasutades, kirjutas Iraagi julgeolekuanalüütik Rasha al-Aqeedi veebruaris. Tema sõnul tahetakse oktoobrikuistel valimistel suurendada oma poliittiiva Fatah’ mõju, et säilitada tegevusvabadus ja puutumatus riigi julgeolekujõudude suunalt. Selleks ongi vaja näidata praeguste võimude saamatust riigi valitsemisel. Erbili puhul adresseeriti hoiatus ka Kurdistani regioonile, mis teeb koostööd Iraani rivaali Türgiga.

Lisaks segadusele ja pingete külvamisele on alati võimalus, et surmatakse mõni USA sõdur. Reeglina tekitab see kodus surve vägede väljatoomiseks, teenides nii Hashdi huve. Kui aga Ühendriigid vastata otsustavad, toovad vastulöögid tavaliselt kaasa pahameeletormi Iraagi juhtkonnas. Alles eelmise aasta pingete tipul võttis Iraagi parlament vastu mittesiduva resolutsiooni koalitsioonivägede lahkumiseks. Sel põhjusel leidiski veebruari õhulöök Lähis-Ida asjade eksperdi Elizabeth Tsurkovi hinnagul aset Süüria pinnal, kus Ühendriike otsesed tagajärjed ei ähvarda.

Raketirünnakute kõrval on samad šiiidi rühmitused Iraagis mõrvanud kümneid sunniitlikke² ja ilmalikke kodanikuaktiviste. Samuti peetakse Hashdi vastutavaks 2020. aasta Bagdadi massimeeleavalduste tulistamises, kus hukkus üle 600 inimese. Sarnaselt, kuigi vähem vägivaldselt käituvad ka nende Hezbollah’ sõbrad Liibanonis, kus šiiidi gängid käisid sektantluse- ja korruptsioonivastaseid meeleavaldajaid hirmutamas ning peksmas. Kuna sellistel Hashdi alla kuuluvatel rühmitustel on üle 180 000 liikme, mõjutavad nad elu kogu riigis. Sunniidid aga relvade alla ei koondu – välja arvatud vähesed äärmuslased – ja seega võrdset vastupanu osutada ei suuda.

Kes rebib suurema tüki?

Kuna pool Iraagi rahvastikust on šiiidid ja nende fundamentalistlikuma osa toetatud Hashd on ka parlamendis, naudib Iraan naaberriigis laialdast mõjuvõimu. Lääne koalitsioonile, kelle peamine jõud on USA, kujutab Iraak aga asendamatut strateegilist positsiooni Lähis-Idas. Kogu logistiline toetus viimaste aastate manöövritele Süüria kurdide hüvanguks ja ISISe vastase võitluse nimel baseerus Iraagi Kurdistanis Al Asadi baasis.

Kurdistanist rääkides ilmub võrrandisse ka Türgi. Ankara okupeeris juba aasta eest märkamatult suured Kurdi omavalitsuse territooriumid oma piiri ääres. Nagu ikka, oli põhjenduseks võitlus kurdi PKK⁵ üksustega, mis sealsetes mägedes tegutsevad. Rahvusvaheliselt oli vastuseks vaikus. Ka Bagdadil pole sel puhul tahtmist olnud oma territoriaalse terviklikkuse nimel võidelda, kuigi ühes droonirünnakus hukkus kaks Iraagi armee kõrget ohvitseri. Eelmisel suvel aset leidnud Tiigriküünise⁶ operatsioonist saati on Türgi õhuvägi püsivalt pommitanud sihtmärke, kus kurdi partisanid end väidetavalt peidavad. Kuna see teeb ka kohalike elu põrguks, surmates aeg-ajalt tsiviilelanikke ja põletades põldusid, paisub viha nii õnnetust toova PKK kui agressiivse Türgi vastu. 

See on tekitanud Kurdistani regioonis otsekui väikese koopia Iraagi sektantlikust vastasseisust. Iraani piiri ääres võimul olev Kurdi Patriootlik Liit on raevukalt invasioonile vastu. Türgi-vastast meelsust õhutavad rahva seas ka šiiarühmitused, kirjutab Al-Aqeedi oma analüüsis. Kurdistanis trooni hoidev Demokraatlik Partei on aga pärast läbikukkunud 2017. aasta iseseisvuskatset tihendanud koostööd Türgiga. Täna suhtub Barzanide leer Türgi armee tegutsemisse üsna tolereerivalt,  mõistes PKK ja sarnaste Süüria rühmituste tegevuse hukka ning kasutades viimasel ajal ka üsna autoritaarseid võtteid oponeerivate häälte vaigistamiseks.

USA, Iraani ja Türgi kõrval tegutseb ka teisi mõjutajaid, keda esimesel pilgul märgata ei pruugigi. Nagu paljudes teisteski Kolmanda Maailma riikides, mängib Hiina oma majandusmängu ka Iraagis. Viimase tohutust naftatööstusest liikus märkimisväärne osa Hiina valdusesse õige pea peale invasiooni, kuid õige hoo on kauplemise sisse saanud päris hiljuti. Kahe aasta eest raporteeris The Diplomat, et Iraak ekspordib sinna 20 miljardi dollari väärtuses musta kulda aastas. Tänaseks ongi Hiina Iraagi suurim klient. Pekingist saadakse uue Siiditee raames vastu miljardeid laenuraha betooni investeerimiseks ning ka koroonavaktsiine annetustena. See hoiab näiteks ÜROs kõnealuse moslemimaa suu Xinjiangis toimuva asjus kinni.

Iisrael on aga kogu selle plahvatusohtliku mängu wild card. Juudiriik võib teha, mis tahab, küsimata kelleltki luba ja vastulööke kartmata. Otseseid militaaroperatsioone ei ole nad Iraagi pinnal korraldanud, küll aga ei saa Süürias tegutsevad Iraani üksused end kunagi turvaliselt tunda. Iisraeli suurejooneline operatsioon tipptuumateadlase Mohsen Fahrizadehi tapmiseks Teherani külje all vajas kahtlemata varjatud tegutsemist üle Iraagi piiri. Erinevalt paljudest riikidest avaldas Benjamin Netanyahu sirgjooneliselt toetust kurdidele, kui need 2017. aastal iseseisvusreferendumit korraldasid.

Lahendust ei paista

Kogu see segane olukord toob meid aga tagasi “lõputute sõdadeni”. Lääne avalikkuses hakkab silma seisukoht, et USA tegevuse tulemuseks on eelkõige destabiliseerumine ning nende tagasitõmbumisel oleks võimalik rahu. Kuigi alati ei saa seda välistada, annab Lähis-Ida puhul juba minimaalne süvenemine teise pildi. Loodus ei salli tühja kohta, Iraagi ja Süüria kõrbed ei salli võimuvaakumit. Üks parimaid näited leidis aset Süürias. Kui USA astus eest vaevu 30 kilomeetrit, tõi see kaasa Türgi ja tema toetatud sunniidirühmituste invasiooni. Trump sai kodus punktivõidu vägede tagasitõmbamise eest, kuid kümned tuhanded inimesed pidid kodudest põgenema.

Iraagi ja Süüria “lõputuid sõdasid” ei saa lõpetada, saab vaid neist käed puhtaks pühkida, on üks viimase debati juures avalikkuses kõlama jäänud mõtetest. Tõesti – kord alustatud sõda läheb ilmselt edasi, lihtsalt keegi teine vallutab, pommitab ja tapab. Kõnealuses regioonis kipub see olema veel vähema vastutusvõimega kui USA suurriiklik, sageli hoolimatu ja ebatäpne sõjamasin. See jätkub niikaua, kuni keegi ühendab riigi brutaalse Saddami-laadse diktatuurivõimu alla. Riik on nii ühtne, pealtnäha rahulik. Seda, kuidas salateenistus dissidente igaveseks ära kaotab, rahvusvaheline üldsus reeglina ei märka.

Siit jõuamegi kogu probleemi tuuma juurde. Nii Iraagis kui Süürias on palju regionaalseid tegureid, mis põhjustavad lõhesid. Religioon, rahvus, keel, kunagine koloniaalajalugu – kõik need võivad ka vendade vahel tuua kaasa verise konflikti. Ja toovadki, nagu näitab lähiajalugu. Kõnealused riigid peavad nendega aga tegelema, sest neid kummitavad siiani koloniaalpiirid. Just Suurbritannia ja Prantsusmaa Sykes-Picot⁷ pakt surus šiiidid, sunniidid ja kurdi mägilased kokku sellele alale, mida teame Iraagina. Sama kehtib Süüria kohta. Kui riigi piirid on sirged, siis jäeti nende loomisel reeglina palju kohalikele olulisi asju arvestamata.

Selliste impeeriumide jäänukite ja koloniaalfrankensteinide sees toimuvate konfliktide lahendamiseks oli kunagi vahend – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Rahvusvahelise koalitsiooni maandumine andis aimu, et aeg on tapmine lõpetada. Kes aga ka ÜRO rahuvalvajatele kallale läks, sattus paraja paaria staatusesse. Sama lähenemine võiks töötada ka Süürias ning isegi Iraagis. Kahjuks on organisatsioonist saanud mannetu jututuba, mille kõige “karmim” relv on verbaalne.

Nii kujunebki kurb reaalsus: nõrkasid kaitstakse eelkõige oma strateegilistele huvidele mõeldes. Seda võib näha Süürias Türgi kontrolli alla langenud opositsioonirühmituste ja USA iseka tegutsemise näitel regioonis. “Lõputud sõjad” on hoos, kuid “targem annab järele” siin ei kehti. Kes annab järele, see kaotab. Lahendust ei paista, kuni rahvusvaheline kogukond üle aastate südant rindu ei võta, julgeid ja otsustavaid samme ei tee ning piire reaalsusega vastavusse ei vii.

KONFLIKTI KIIRKOOLITUS

 ¹Šiiidid - islami usulahk keskusega Iraanis. Elavad Iraagi lõunaosas, moodustades pool elanikkonnast. Süürias vähemus, Bashar al-Assadi toetajad koos kristlaste ja alaviitidega.

²Sunniidid - islami peavool. Iraagis elavad Bagdadist põhjas ja läänes, moodustades 45% elanikkonnast. Süürias moodustavad elanikkonnast 75%, paljuski al-Assadi vastased.

³Hezbollah - Allahi Partei, šiiidi rühmitus Liibanonis ja Süürias, mida toetab Iraan.

⁴Hashd al-Shaabi - Rahva Mobilisatsiooniüksused, relvarühmituste katuseorganisatsioon Iraagis. Enamuses šiiitlik, seda toetab Iraan.

⁵PKK - Kurdistani Töölispartei, kurdide iseseisvusmeelne relvarühmitus Türgis ja Iraagis.

⁶Tiigriküünis - Türgi armee PKK-vastane operatsioon, mille käigus okupeeriti 2020. aastal piiriäärseid alasid Iraagi Kurdistanis. Pommitamiskampaania jätkub tänaseni.

⁷Sykes-Picot’ pakt - Suurbritannia-Prantsusmaa salaleping 1916. aastast, millega jagati omavahel laguneva Türgi impeeriumi alad ning määrati tänase Iraagi ja Süüria piirid.