Liberté – kas vaid sõnakõlks?

Foto: Mihkel Lappmaa ja Markus Tamm

Kui räägitakse demokraatia murenemisest Euroopas, kuuleme reeglina Poolast või Ungarist. Väga murettekitavaid arenguid on aga ka riikides, mis esitlevad end liberaaldemokraatia eestvedajate, mitte vastastena.

Poolat ja Ungarit on lihtne kritiseerida. Sealsed liidrid ütlevad valjult välja, et neile ei meeldi liberaaldemokraatlik süsteem. Sõnu sealjuures ei valita. Võimude lahusus ning sekulaarne riik toimivad nende liidrite maailmavaateliste huvide vastu. Oma vastastele leiutatakse aga erinevaid värvikaid tiitleid, nagu „soroslane” või „neo-bolševik”.

See ei saa jääda vastuseta. Nii võimegi juba mitmendat aastat jälgida tulist vaidlust ELi ja Poola-Ungari vahel. Ka Eestis, kui asi puudutab kohalikke paremäärmuslikke või autoritaarseid arenguid, tuletatakse nende kahe riigi saatust pidevalt meelde. Mida teha aga siis, kui riik on justkui üdini euroopalikke väärtusi, vabadusi ja demokraatiat austav? Veelgi enam – tundub, et suisa pürgitakse Euroopat juhtima ja maailmaareenil õpetussõnu jagama. Kodus käivad aga samal ajal reformid, mis teevad mõnelegi autoritaarsemale riigile silmad ette.