Kolme noore lavastaja mõtted: Landberg, Koppelmaa, Kohava

Kust tuleb ja kuhu läheb Eesti teater? Foto: 4dimensioon

Noorte teatritegijate arengut jälgitakse alati huviga – neilt oodatakse teatri uuendamist, taasmõtestamist ja millegi värskega väljatulemist. Samas on juba paar aastat räägitud kriisist Eesti lavastajahariduses. Spetsiifilise lavastaja- ja dramaturgiõppe puudumisest ja puudustest on kirjutanud nii teatrikriitik Jaak Allik kui ka Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Lennart Peep. Viimane toob artiklis “Quo vadis, Eesti lavastajaõpe?” välja üldlevinud arusaama, et lavastajaks ei saagi õpetada, mistõttu suunatakse üliõpilast ise kogema, lugema, vaatama ja analüüsima.

Kuna koroonakevadine teatripaus andis teatritegijatele aega oma tegemisi ja elukutset laiemalt mõtestada, on praegu suurepärane aeg uurida, mis neil mõtteis mõlgub, millest nad unistavad ja kuhu jõuda soovivad. Tegin intervjuu kolme noore lavastajaga, kes on lõpetanud kas Viljandi Kultuuriakadeemia või lavakunstikooli, et kuulda, kuidas nad teatrist mõtlevad. Huvitavad mõtted on kõigil kolmel, kellest kaks on juba mõned aastad lavastajana tegutsenud ning üks äsja kooli lõpetanud.

Muutlikule ajale iseloomulikult osutus erinevaks juba see, kuidas kedagi intervjuueerisin. Birgitiga kohtusime etenduse-eelses Genialistide Klubis, Karliga rääkisime Messengeri videokõne ning Mihkliga suhtlesime kirja teel.