Noorte teatritegijate arengut jälgitakse alati huviga – neilt oodatakse teatri uuendamist, taasmõtestamist ja millegi värskega väljatulemist. Samas on juba paar aastat räägitud kriisist Eesti lavastajahariduses. Spetsiifilise lavastaja- ja dramaturgiõppe puudumisest ja puudustest on kirjutanud nii teatrikriitik Jaak Allik kui ka Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Lennart Peep. Viimane toob artiklis “Quo vadis, Eesti lavastajaõpe?” välja üldlevinud arusaama, et lavastajaks ei saagi õpetada, mistõttu suunatakse üliõpilast ise kogema, lugema, vaatama ja analüüsima.