Võrguvanemlus. Digitaalse jalajälje tekkimine juba emaüsas

Kehtiks justkui reegel: kas sa üldse said lapse, kui temast ei postita? Foto: Andre Taal

Ilma pikemalt mõtlemata jagatakse sotsiaalmeedias iga päev miljoneid pilte lastest. Selles pole midagi eriskummalist. Kehtiks justkui reegel: kas sa üldse said lapse, kui temast ei postita? Sellel „pics or it didn’t happen”-tüüpi mentaliteedil võib aga lapse edasisele elule negatiivne mõju olla, alates lapselt õiguse privaatsusele võtmisest ja lõpetades lapse piltide jõudmisega seksuaalkurjategijate kätte.

Enamik sotsiaalmeediat kasutavatest lapsevanematest jagavad internetis oma lastest pilte ja videoid. Sellisele käitumisele on isegi termin välja mõeldud: sharenting ehk võrguvanemlus. Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak nendib, et võrguvanemlusega võib kaasneda erisuguseid probleeme. „Kõige abstraktsemalt neist kõlab ehk probleem, mis on seotud lapsepõlve andmestumise trendiga. See tähendab, et vanemate tegevusest tekivad veebiplatvormidele laste digitaalsed varjud. Sellist personaalset infot kasutatakse hiljem näiteks uudiste ja reklaamide personaliseerimise ja auditooriumi profileerimise eesmärgil,” räägib Siibak. 

Konkreetsemad ohud on Siibaku sõnul seotud probleemidega peresuhetes. Uuringutest nähtub, et lapsed tunnevad sageli puudust võimalusest vanematega nende jagamisvalikuid läbi arutada ja heaks kiita. „Selleks, et nii-öelda valed jagamisotsused peresuhetes asjatuid pingeid ei tekitaks, tuleks võimalikult varakult omavahel kokku leppida, millist sisu ja kellega jagatakse,” soovitab Siibak.