Ülevaade viimase aasta ülestõusudest. Pipragaasi pilved maailma kohal.

Nii enam edasi ei saa. Foto: 4dimensioon

Nii enam edasi ei saa – seda lihtsat ideed võib pidada viimase aasta jooksul toimunud meeleavalduste juhtmõtteks. Massidena tänavale valgunud rahvas leiab, et ei suuda enam taluda juhtide hulgas levinud korruptsiooni, võimu kuritarvitamist või tegematajätmisi. Ajendiks on kuhjunud kriisid, nagu näiteks keskkonnaprobleemid, koroonakriisiga tegelemine, majanduslik lõhe ühiskonnas ja isikuvabaduste piiramine.

Mõnes mõttes võiks aga maailmas väga erinevate teemade pärast protestivad rahvahulgad kahte lehte lüüa. Robustselt üldistades võiks öelda, et „mässufilosoofiad” erinevad idas ja läänes oluliselt.

Viimastes näeme sageli, et protestidest kasvavad välja suured rahvarahutused. Raevukas vastupanu märulipolitseile, barrikaadid tänavatel, molotovid või koguni rüüstatud poed ning süüdatud valitsushooned pole haruldased. Sageli on põhjuseks demokraatlikus süsteemis pettumine või inimõiguste eest seismine. Ei tajuta, et valimised tooks soovitud muutusi. Nii põhjendatakse mässamist status quo kõigutamisega või sooviga maksta kätte sotsiaalse ebaõigluse eest.