Kuidas kutsuda inimest, kellega oled armusuhtes?

Sa oled mu kallis, mu musi, mu bae, mu Romeo ja Julia, mu arm ja mu elu. Kuid kui vanematele sinust räägin, jääb sõnadest väheks Foto: 4dimensioon

Sa oled mu kallis, mu musi, mu bae, mu Romeo ja Julia, mu arm ja mu elu. Kuid kui vanematele sinust räägin, jääb sõnadest väheks. Sõpradelgi tekib segadus, kui sinule viitama pean. Oled siis mu poiss või mu peiu? Mu tüdruk või mu neiu? Koos me veel ju ei ela, nii et elukaaslane ka ei kära... Fine, ütlen siis lihtsalt boyfriend ja girlfriend.

Eesti keeles on küll palju sõnu kirjeldamaks inimest, kellega ollakse armusuhtesollakse, kuid tuhnima hakates justkui ei leidu seda üht parimat. Sama neutraalsuse astmega sõna, nagu on näiteks ingliskeelsed boyfriend ja girlfriend. Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse dotsent Ilona Tragel kinnitas, et sõnu jagub, aga igale sihtrühmale sobivat sõna leida on raske. 

Trageli sõnul paigutub see teema keele varieerumise valdkonda, mis tähendab, et sõnakasutus sõltub grupist, sihtrühmast, kontekstist jne. Tragel tõi samaväärselt igapäevase keele varieeruvuse näite ja kohatise probleemi: kuidas teatada oma minekust WC-sse? Üks läheb potile, teine pissile, kolmas käib korra ära või käib tualetis, neljas läheb üldse sinna, kus kuningaski jala käib. Kõik sõltub sellest, kellele ja kus seda öelda. Romantilises mõttes oma käevangus olijale viitamine on sama keerukas.  

Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja-nooremteadur Tiina Paet rääkis, et tema arvates see aga nii keeruline pole. Viitega EKI sõnaveebile tõi Paet välja, et parimad eestikeelsed vasted sõnale girlfriend on „tüdruk, sõbratar või kallim” ning boyfriend’ile on heaks aseaineks „poiss, sõber või kallim”. Paet lisas: „Ma arvan, et enamasti ei tohiks segadust tekkida, sest sõnade tähendused selguvad siiski kontekstis. Kui keegi ütleb kellegi kohta, et ta on tema poiss või kallim, siis on üsna üheselt selge, et tal on temaga (armu)suhe.”

Küsija suu pihta ei lööda

Selleks, et teada saada, kas Paeti pakutud sõnad on ka lihtsate keelekasutajate seas popid või on varieeruvus suurem, pöördusin otse allika poole. Facebooki lendu lasknuna kogus küsimustik kokku 219 vastaja arvamused. 8-küsimuselise küsimustiku peamine eesmärk oli aru saada, mis sõnu kasutatakse oma armsamale viitamiseks ning kas ja kuidas see nimetus aja jooksul muutub. Küsitluse tulemusi lahti pakkides tuleb aga silmas pidada, et see ei ole see eriliselt esinduslik. Nimelt domineerisid vastajatena naised – 219st 176 (ehk 80,4 protsenti olid naised) – ning 20ndates eluaastates inimesed. 20–24-aastased moodustasid koguvalimist 71,3 protsenti. Noorim vastaja oli 15 ja vanim 50. 

Kõigile teistele sõnadele pani pika puuga ära „elukaaslane”. Tihti näib, et see sõna viitab just neile suhetele, kus jagatakse ka eluruume. Küsitlusest selgus, et see reaalsuses ei pea paika. Kallimale kui elukaaslasele viitasid nii lihtsalt suhtes olijad, kooselajad, kihlatud kui abielus olijad. 

Kasutuspopulaarsuselt teine oli lihtsalt nimepidi kutsumine. Üks 45-aastane naine vastas, et viitab oma abikaasale nimepidi. Küsimusele, kas viitamine abikaasale sõltub sellest, kellega räägitakse, vastas naine lihtsalt: „Jah. Võõrad ei tea ju, kes on Tarmo.” Vastuses jäi aga saladuseks, mis sõnaga siis võõrastele Tarmot tutvustatakse. 

Üsna tasavägiselt järgnesid eelmainitutele „peika” ja „pruut” ning ühiskategooriad „poiss/mees” ja „neiu/naine”. Sõna „peika” kohta ütles üks vastaja: „Muidu peika, aga see on nii vanamoodne ja imelik ehk siis mitte igas seltskonnas.” „Peikat” toodi veel korduvalt välja küsimuse “Mis on Sinu arvates parim eestikeelne vaste ingliskeelsetele mõistetele boyfriend ja/või girlfriend?” vastusena. Samas selle naisvastandit „pruut” pigem peljati. Üks vastaja ütles: „Girlfriend’ile väga head vastet ei ole, tüdruksõber on veidi kohmakas ning pruut viitab juba millegile muule.” Seda arvamust jagasid veel mõned, kes tõid konkreetsemalt välja, et kuna „peika ja pruut” on olnud pigem abiellumisele viitavad sõnad, siis neid niisama neutraalselt kasutada on raske. Küll aga jagus ka neid, kes ütlesid, et „peika ja pruut” on just need kõige armsamad sõnad, mida boyfriend’i ja girlfriend’i tähenduse all kasutada. 

Kui girlfriend tuua Eestisse

Boyfriend’i ja girlfriend’i parimate eestikeelsete vastetena eelistati siiski sõnu „poiss-sõber” ja „tüdruksõber”. Korduvalt aga toodi välja, et kuigi need on otsetõlkelised ja seetõttu kõige sobilikumad, on tegemist siiski kulunud või lapsikute väljenditega, millele otsitakse head aseainet. Üks vastaja tõi ka välja: „Tüdruksõber tundub lingvistiliselt liialt pikk ja semantiliselt viitab „tüdruklapsele, kes on mu sõber”. Sellegipoolest vastas 35 inimest, et „poiss-sõber” ja „tüdruksõber” on nende meelisviisid, kuidas oma kallimale igapäevaselt viidata. Üks vastaja tõi boyfriend’i/girlfriend’i aseaine otsimise küsimuses välja: „Parimat ei ole, noorena tüdruksõber/poiss-sõber, hiljem noormees/neiu. Edasi tahaks panustada elukaaslasele ja abikaasale. Vanemas eas uuele partnerile ei olegi head nimetust, see tundub olevat ka põhjus, miks vanemad inimesed ei julge oma uusi kaaslasi tutvustada, sest ei oska kuidagi mõtet edastada nii, et imelik ei oleks.” Samas on ka neid, kes leiavad, et vanem iga viitamisel probleeme ei tekita. Üks vastaja sõnas kallimale viitamiste ajas muutumise kohta lausa nõnda: „Ei (muutu ajas – toim.), ma tahan olla 78 ja öelda ikka peika.”

Aeg, ruum ja publikum

Küsimuse „Kas viis, kuidas viitad/viitaksid inimesele, kellega suhtes oled, muutub ajas?” vastused olid peaasjalikult jah-sõnalised. Tüüpiline järjestus, kuidas nimetused muutuvad, oli selline: algselt ollakse tüdruksõbrad-poiss-sõbrad-peikad-pruudid-neiud-noormehed, sealt järgmine aste on elukaaslane, millele järgnes reeglina abikaasa staatus. Toodi välja ka seda, et kindlasti muutuks kodune üksteisele viitamine laste saamisel. Nagu kirjutas üks vastaja: „Kindlasti (muutub ajas – toim.), oleks ju imelik oma lapsele öelda, et oota voodis, mu tüdruksõber tuleb loeb sulle kohe unejuttu.”

Kaasale viitamine sõltub ka publikust. Seda kinnitas 72,1 protsenti vastajatest. Peamiselt sõltub see kahest faktorist. Esimene on kuulajaskonna ja rääkija tutvusaste. Võõraga rääkides minetatakse nimepidi viitamine ja võetakse kasutusele ametlikumad terminid. Kui sõpradega rääkides on kasutusel näiteks „peika”, siis maaklerile või töökaaslastele mainitakse „elukaaslast” või „partnerit”. Teine faktor on pere ja sugulastega suhtlemine. Toodi välja, et viitamises tekivad muutused just pigem vanemate või konservatiivsemate sugulastega rääkides. Näiteks ütles üks vastaja: „Pere ees ütleks poiss-sõber, sõbrannade ees seksjumal.”

Kõikide nende ametlike ja vähem ametlike sõnadega eksisteerivad koos ka igasugused omavaheliselt hüüdnimed, mida samuti ohtralt välja toodi. Sellesse kategooriasse kuuluvad kõik musid, musud, kallid, kallad, beibid, kiisud, tibud. Kui neid või ükskõik mis sõnu tahta kasutada vestluses sõpradega, tuleb kasutusele võtta lihtne valem – igasuguse sõna ette panna „minu”. Minu kallis, minu musi, minu mees, minu kutt, minu tüdruk, minu naine jne. Kõigile on kohe palju selgem, kui viite ette panna „minu”. 

Nüansse on veelgi

Poiss- ja tüdruksõpradest rääkides ei tohi aga unustada, et on ka neid, kes binaarsesse soojaotusesse ei sobitu ning neile viitamiseks oleks vaja sooneutraalset lähenemist. Nii mõnigi küsimustikule vastaja tõi välja, et parimad oleks just „partner”, „kaaslane” või „kallim”. Kuigi nendegi kasutusest võib tekkida küsimusi. Üldkeeleteaduse dotsent Ilona Tragel tõi välja, et sõna „kaaslane” puhul ei ole tegelikult selge, milline on suhe. Näiteks võib inimesel olla reisikaaslane või peokaaslane, kellega armusuhtest ei saa rääkidagi. Sellegipoolest on sooneutraalsed sõnad kasulikud. Neist võib olla abi ka inimestele, kes veel peidavad pere eest oma seksuaalsust, kuid tahavad siiski teada anda, et nende elus on keegi eriline.