/nginx/o/2020/05/26/13120123t1h61d4.jpg)
Eestis on hinnanguliselt 15–20 tuhat paari, kes erinevatel põhjustel ei saa järglasi loomulikul teel. Selleks, et vanemad saaksid siiski oma elu lastega rikastada, on mitmeid alternatiive: spermadoonorid, munarakudoonorid, lapsendamine jm. Kõikide nende variantide puhul jääks vähemalt ühe vanema DNA mängust välja. Mõnda see ei häiri, kuid on neid, kes tahaks aga mõlema vanema geneetilist osalust. Surrogaatlusega on see võimalik. Selle juures on üks suur „aga” – protseduur on Eestis keelatud.
Karistusseadustiku paragrahv 132 lõige 1 järgi on asendusemadus Eestis rahaliselt karistatav ning seda juba alates 1997. aastast. Seadusemuudatust on kaalutud juba aastaid. Näiteks tegelesid küsimusega 2009. aastal tollane õiguskantsler Indrek Teder ning ka sotsiaal- ja justiitsminister, kuid lahenduseni ei jõutud. 2015. aastal leidis asendusemadus taas tähelepanu, kui selle seadustamist Eestis kaalus Riigikogu sotsiaalkomisjon. Tollane komisjoni esimees Aivar Kokk leidis, et asendusemaduse absoluutne keeld olla järglaste saamisel inimeste põhiõiguste rikkumine. „Riigil on õigus reguleerida, millistes piirides ja kuidas asendusemadust lubada. Sotsiaalkomisjon ei näe takistust asendusemaduse seadustamisel, aga selle puhul peavad olema täpselt reguleeritud doonori, last sünnitava naise, tulevase ema ja isa, lapse ning arstide õigused ja kohustused,“ ütles Kokk. Toona kuulati läbi erinevad ühendused ja grupid, kes on teemaga lähemalt seotud. MTÜ Viljatusravi Tugikeskusele anti ülesandeks koguda huvigruppide arvamusi ja teha sellest põhjalik ülevaade. Seda ka tehti, kuid tulutult – Eesti naised peavad siiani minema asendusema otsima välismaale.
§ 132. Ebaseaduslik asendusemadus
Võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmise eest naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest arenenud lapse pärast sündi ära anda, karistatakse rahalise karistusega.
Viis aastat tagasi ütles tollane Eesti Naistearstide Seltsi president Made Laanpere, et asendusemadus tuleks Eestis seaduslikuks muuta ning et see oleks lihtsalt kättesaadav naistele, kes pole võimelised last kandma. „Eestis võib olla ligi kolm protsenti naisi, kellel ei ole emaka erinevate patoloogiate tõttu võimalik lapsi saada. Seetõttu võiks asendusemadus olla Eestis legaliseeritud, samas välistades selle muutumist kommertslikuks ja inimkaubanduse osaks,“ sõnas Laanpere. Sama arvestuse järgi võib seega olla täna Eestis üle 20 000 naise, kes asendusemaduse legaliseerimisel võiks saada oma partneriga geneetiliselt jagatud lapse.
Keeld saadab paarid välismaale
Asendusemaduse ebaseaduslikkus Eestis potentsiaalseid lapsevanemaid aga ei takista. Lahendus leitakse välismaalt, kus piirangud on leebemad või lausa olematud, kuid selliste reiside ettevõtmine on tihtipeale kulukas ja meditsiiniliselt riskirohke. Surrogaatlus on enimlevinud näiteks Venemaal, Iraanis ja osades USA osariikides.
Euroopas on surrogaatlus lubatud viies riigis, millest kolmes on see lubatud ka välismaalastele: Ukrainas, Georgias ja Kreekas. Neist kolmest on Ukrainas kõige leebemad reeglid. Seal on asendusemadust soovivatele paaridele seatud vaid kaks tingimust: lapse võib endale saada vaid heteroseksuaalne paar ning neil peab olema arsti poolt saadud tõend, et nad pole ise võimelised lapsi saama. Suure nõudluse tõttu on see kujunenud probleemiks. Toimub viljatusränne, kus liigutakse riikide vahel ainult selleks, et endale laps saada.
Viljatusränne Ukrainasse ulatub lausa Austraaliani. Sealne uudiste korporatsioon ABC News tegi eelmisel aastal lühidokumentaali „Kahjustatud lapsed ja purunenud südamed” (ingl. k. „Damaged Babies & Broken Hearts”), milles heideti valgust Ukraina surrogaatlusralli varjupoolele. Sellise meditsiinilise protsessiga võib paratamatult kaasneda raskusi raseduse või sünnituse ajal. Mõnel juhul vajavad vastsündinud pikemat järelevalvet, halvemal juhul haiglaravi. Seetõttu võib juhtuda, et kõik protseduurid, mis on seotud viljastamise endaga, on tehtud spetsiaalses kliinikus, kuid hilisemaid probleeme tuleb lahendada kohalikes haiglates. Haiglates, mis majanduslike raskuste tõttu ei pruugi lastele olla sanitaarsed või piisavad, et tegeleda näiteks keerulisest protseduurist tulenevate kahjustustega.
Kevadine eriolukord ja ülemaailmne suletus tõi asendusemaduse probleemile veel suuremat tähelepanu. Vanemad, kes oma koduriigis seaduslikult surrogaatlusteenuseid kasutada ei saa ja olid valinud viljatusrände riigiks just Ukraina, ei pääsenud oma lasteni kuude viisi. Üleilmse pandeemia ajal jäi oma sünnimaale lõksu mitukümmend vastsündinud last, vahendas The Guardian. Vanemad, kes olid juba niigi läbi tule ja vee käinud, et saada endale päris oma laps, pidid nüüd närviliselt ootama, millal ja kas nad üldse oma last näevad.
Selline viljatusränne põhjustab probleeme, mis võiksid olla olemata, kui paarid saaksid läbida protseduuri koduriigis. Keskkonnas, mis on tuttav, turvaline ja seaduslikult reguleeritud nii, et see kaitseks nii last, tema bioloogilisi vanemaid kui ka asendusema ennast.
On näha, et viimastel aastatel on surrogaatlus Eestis jäänud riiklikul tasandil unarusse. Põhjalikke avalikke arutelusid pole juba aastaid olnud ning vanemaks saamise unistusega paarid peavad siiani otsima abi välismaalt. Lisaks kogu eeltööle, raseduseks valmistumisele ja sünnitusele, peavad värsked lapsevanemad tegelema veel lapse seaduslikult koduriiki tagasi toimetamisega.
Surrogaatlus pole lihtne lahendus
Surrogaatlusega kaasnevad samad meditsiinilised ja emotsionaalsed riskid, mis tavalise rasedusega. Võib juhtuda, et raseduse ajal tekivad lootel tüsistused, lapsel on sündides tervislikud probleemid või mõjutab rasedus kuidagi asendusema enda füüsilist või vaimset tervist. Sellega aga riskid ei piirdu.
Asendusemadusega võib kaasneda inimkaubanduse oht. Seda soodustab surrogaatluse kommertslik pool, kus asendusemale makstakse suuri summasid ning ei kontrollita tulevaste lastevanemate tausta või lapse edasist käekäiku. Seetõttu on ka Eesti Naistearstide Selts leidnud, et surrogaatlus peaks olema rangelt heategevuslik ehk asendusema lapse oma kehas kandmise eest rahalist kasu ei saa. See on miski, mida asendusemaduse legaliseerimisel saaks lihtsalt täiendavate seadustega reguleerida.
Probleeme võib tekkida ka värske ilmakodaniku saabumisega oma uude koduriiki. Kuhu kuulub laps, kes sündis teises riigis ja selle teise riigi kodaniku kehast? Eesti puhul on asi veidi lihtsam, sest lapsel on automaatselt Eesti kodakondsus, kui üks vanematest on eestlane.
Kellegi teise lapse kandmine oma kehas põhjustab ka eetilisi dilemmasid. Kas see, et su munarakust viljastatud laps kasvab kellegi teise kehas, teeb ta vähem sinu lapseks? Kas see, et asendusemale teenuse ehk oma keha loovutamise eest võõrale lapsele makstakse, on endale järglase ostmine? Ehk lausa inimkaubandus? Lisaks on vaieldud selle üle, kas nii-öelda katseklaasis viljastatud laps on loomulik või inimlik tegevus. Eks selle küll määravad iga inimese enda väljavaated ja uskumused ning kaalukauss kõigub igas inimeses erinevalt. See on igaühe enda otsustada, kas või mis meetoditelt endale järglasi saada, kuid see võimalus võiks siiski igaühel olla olemas.
Eesti on alati liikunud Põhjamaade või lääneriikide eeskujul vabama ühiskonna suunas, kus igal inimesel on võimalus ise otsustada oma keha ja tuleviku üle. Sealhulgas selle üle, kas või kuidas lapsi saada. Tundub, et teiste eeskujul tegutsemisega ka asi piirdub ning enda kätte ohje ei võeta. Näib, et see, mis on keelatud Soomes või Rootsis, on keelatud ka meil. Äkki oleks aeg vaadata natuke kaugemale ja teha esimene samm? Äkki oleks selleks sammuks anda viljatutele paaridele võimalus saada laps kolmanda inimese abiga ning seda turvaliselt oma koduriigis? Võib vaid loota, et tegemist ei ole vaid utoopilise unistusega.
Mis on surrogaatlus?
Surrogaatluse ehk eestipäraselt asendusemaduse korral kannab naine rasedust ja sünnitab lapse paarile, kus naine ei ole võimeline sünnitama kaasasündinud emakaanomaalia, omandatud emakaanomaalia (on teostatud hüsterektoomia) või vastunäidustatud raseduse tõttu.
Asendusemadus võib olla täielik või osaline. Täieliku asendusemaduse korral ei ole asendusemal mingit geneetilist sidet tulevase lapsega; osalise asendusemaduse korral on asendusema ka munarakudoonoriks.
Asendusemadel on samad raseduse ja sünnitusega seotud riskid, mis kõigil rasedatel – raseduse katkemise ja enneaegse sünnituse oht, raseduse ja sünnituse tüsistused. Kehavälisest viljastamisest tingitud suurem tõenäosus mitmikraseduseks tõstab riske. Asendusemal võivad tekkida psühholoogilised probleemid. Näiteks soov last mitte ära anda, depressioon, lein jmt.
Allikas: Eesti Naistearstide Liit