„Tänapäeval tegelikult käsitööõlled on ka sellised, et paljud on lihtsasti tarbitavad, aga seal on ikkagi mingi maitse tasakaal: sa tunned, et see, kes on selle retsepti välja mõelnud ja pruulinud, on vaeva näinud, et see asi oleks nauditav”
Ka õllesommeljee Helen Aasmanni jaoks ei seisne sõna käsitööõlu mõte selles, et see oleks käsitsi tehtud. «Asi on selles, et õllesse, mida tehakse, on pandud mingi mõte. See on selline asi, et kõik teavad, mis see on, aga sõnastada on keeruline. See on õlu, mis on tehtud naudingu pärast, mitte alkoholi ja tulu pärast,» arutles ta. «Võib-olla see on minu poolt naiivne mõtlemine – kõik ju teevad seda äri ikkagi selleks, et ära elada, aga natuke on ikkagi tunne, et nad teevad mõnikord ka asju, mille kohta nad teavad, et see ei ole kasumlik, aga nad teevad ikkagi, sest see on äge ja inimesed tahavad selliseid elamusi saada. Käsitööõlu peaks pakkuma mingisugust maitseelamust.» Massõlu seevastu tavaliselt ei püüdle erilisuse poole. «Sa võid seda [toim - masstoodangu õlu] juua, isegi mitmeid järjest, aga sa pärast ei mäleta enam, kuidas ta maitses või midagi, mis teda eristaks kuidagi teistest,» ütles Aasmann.
Muidugi ei tähenda see, et kõik käsitööõlled oleks ülevoolavate maitsetega ja et neid ei võiks nautida mitu tükki järjest. «Tänapäeval tegelikult käsitööõlled on ka sellised, et paljud on lihtsasti tarbitavad, aga seal on ikkagi mingi maitse tasakaal: sa tunned, et see, kes on selle retsepti välja mõelnud ja pruulinud, on vaeva näinud, et see asi oleks nauditav,» kirjeldas Aasmann.