Rohkem kui pooled küsimustikule vastanutest ütlesid, et tarvitasid eriolukorra ajal alkoholi tavalisest vähem. Väiksemat tarbimist põhjendati peamiselt seltsielu kokkukuivamisega. „Minu jaoks on joomine pigem sotsiaalne tegevus,“ kirjutas 21-aastane tudengineiu. „Karantiinis ei näe põhjust juua. Iganädalased baariskäigud on asendunud kodus Netflixi avastamisega.“
Mitmed põhjendasid tarbimise vähenemist ka teise keskkonda kolimisega. Mõni noorem vastaja kolis eriolukorra alguses tagasi vanematekoju, kus mõte väikesest õllest oli altim tekkima, kui ühiselamus üksi elades. Ka maale kolimine mõjus osadele hästi. „Jõin varem veini nii nädalas korra või kaks õhtuti, et kiiresti lõdvestuda,“ kirjeldas 24-aastane naine. „Täna, kus saan elada maal, olla koos perega, ei ole selleks absoluutselt mingit vajadust“.
Kolmandik vastajaid leidis aga, et nende alkoholitarbimine tõusis eriolukorra ajal. Põhjusteks nimetati igavust ning vaba aega, aga ka stressi ja ärevust. „Proovisin paar päeva kaine püsida kodus, üldine tuju ja enesetunne oli palju halvem, tingitud igavusest,“ kirjutas 23-aastane mees, kes eriolukorra ajal pudeli juba lõunast lahti korkis. „Ma magan ja töötan ühes toas, väga halb, õlu aitab tuju üleval hoida. Tahaks normaalsusesse tagasi minna, päeval kaine olla ja õhtul baari suhtlema minna.“
„Hommikul ei pea normaalne nägu ees olema,” vastas teinegi kodukontorisse kolinud, 21-aastane mees.
Eriolukord kruttis kõrgemaks ka lapsevanemate stressitaset. 43-aastane naine tõdes, et jõi eriolukorra ajal rohkem ja tihemini. „Täiskoormusega kodukontorit pidada ja kahe lapse e-õpet ning huvikoole korralda on liiga palju ühele üksikemale…,” kirjutas ta. „Loodan, et see kohutav aeg saab juba läbi.”