L, 4.02.2023

Eriolukord Tinderis: kutsed reegleid rikkuma, veidrad kohtingud ja piinlik distants

Eriolukord Tinderis: kutsed reegleid rikkuma, veidrad kohtingud ja piinlik distants
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Foto: Joanna Laast

Enne eriolukorda võisime Eesti Tinderi-maastiku koos sealsete vestlustega võtta kokku Martin Helme legendaarse lausega: „Ahh, ma ei suuda!”. Kuid pärast seda, kui peol käimine ja uute inimestega tutvumine kategooriliselt ära keelati, otsustasid paljud seni Tinderist eemale hoidnud vallalised endale sinna kasutaja siiski teha. Selleks, et teada saada, milline täpsemalt oli online-kohtamismaastik eriolukorra ajal, võtsime väljakutse vastu ja asusime mehi svaipima.

Videokohtingu reaalsus: õhtumeik ja kodused dressid

Kertu Liisa Mooste

 

Natuke piinlik küll, aga Tinder ei ole mulle uus koht. Olen sinna konto teinud, selle kustutanud ja siis uuesti teinud rohkem kordi, kui sõrmedel kokku saaks lugeda. Iga kord kaob usk rakendusse sama kiiresti, kui see tekkis. Aga äkki on seekord tõesti midagi teisiti? Ehk on poisid eriolukorras normiks tõmmanud? Vajasin vastuseid. Ühel bla-bla õhtul tegingi konto uuesti lahti ja hakkasin juba kätte harjunud liigutusega mehi vasakule-paremale svaipima.

Eesmärk: Zoomi kohting

Mõnda asja ei muuda ka ülemaailmne pandeemia. Tinder kubises juba eriolukorra ajal inimestest, kes tahtsid tutvust teha natuke lähemalt, kui 2+2 reegel lubaks. Arusaadav. Koduseinte vahel on üksi oldud pikki päevi. Laveerides füüsiliste kohtumiste pakkumiste vahel stiilis „aga mul korterikaaslaseid ei ole ja pesen tihti käsi“, leidsin lõpuks noormehe, kes oli nõus minema minuga Zoomi virtuaalsele kohtingule. 

24-aastase fotograafiga jooksis jutt kenasti. Rääkisime õlledest ja sellest, mis kontserdile tahab kumbki pärast korontsikut minna. Leppisime kokku e-kohtingu aja ja lubasime joogid varuda. 

Ettevalmistus veebideidiks oli lühidalt öeldes veider. Seadsin arvuti voodi äärele sellise nurga alla, mis näitaks mind ainult kõige ilusamast küljest. Sättisin, tegin meigi, pesin hambad ja lasin isegi lõhnaõli peale. Nüüd pidin ainult kontrollima, et ma liiguks kaamera ees nii, et mu dressipükse näha ei oleks. Jah, keskkohast ülespoole olin mukitud ja viisakas, aga allpool nii nagu kodus karantiinis ikka – mugavus ennekõike. Tundsin ennast hästi, aga siiski imelikult. Ma olin ennast äsja ilusaks teinud, et istuda enda kodus voodis ja rääkida veebikaameraga järgmised 40 minutit. 

Minu kergenduseks oli ka tema ennast ilusaks teinud. Pikad juuksed olid krunni sätitud, seljas korralikult nööbitud särk. Nii palju kui ma kaamerast ta tuba nägin, oli ka see korda tehtud. Muidugi võis see olla illusioon – ise olin oma riided ja kohvitassi lihtsalt kaamerapildist välja lükanud. 

Viisakused vahetatud, saime jätkata kõige pandeemialikuma kohtinguga. Kiiresti sai selgeks, et Zoomi kohtingut mina enam kunagi ei harrasta. Häirima hakkas see, kuidas kaaslase silmad käisid pidevalt mööda ekraani. Oli aru saada, et tähelepanu hajus ja arvutis oli nii mõndagi huvitavamat vaadata. Kui päriselus oleksime mõlemad kindlasti proovinud hoida silmi üksteisel ja mitte surfata telefonis, siis Zoomis oli asi täiesti teine. Ei mina ega tema ei näe, kui teine libistab telefonis edasi-tagasi. 

Tulemus: ei soovita

Uuele e-kohtingule ma noormehega ei torma. Võib-olla oli asi Zoomis või selles, et mehe kaamerapilt pidevalt tardus, aga vestluse ülalpidamine oli suuresti minu õlule lükatud. Kadunud olid jutud õlledest ja muusikast ning ka minu tahe enam kunagi Zoomi kohtingule minna.

 

2+2 jalutuskäik = mina + sina + piinlik distants

Joanna Laast

 

„Aa, jou, kuidas karantiin möödub?” See lause võtab eriolukorraaegse Tinderi kenasti kokku. Kuidas rääkida viiel erineval viisil sellest, et passid kodus? Omamoodi loovkirjutamise harjutus. 

Leidus ka otsekohesemaid tüüpe nagu Tinderis ikka. Üks 23-aastane soomlane kirjutas mulle, et joob koos kolme sõbraga mingis veidra nimega Soome väikelinnas õlut ja kutsus mind liituma. See juhtus kuskil aprilli lõpus – ajal, mil Soome riiki sisenemine oli praktiliselt võimatu ja koroonasse nakatumise tõenäosus väga suur. 

Eesmärk: 2+2 jalutuskohting

See juhtus ühel laupäeva õhtul, kui olin parajasti sõpradega Zoomi-peol. Mulle kirjutas Tinderis üks 25-aastane Tallinna noormees. Vestlus algab nagu tavaliselt: halvemapoolse pick-up line’iga, mis kuskilt netist leitud. Kähku jõudis jutt selleni, et olen parasjagu e-peol, mille peale noormees mind enda poole edasi pidutsema kutsus. Olime selleks hetkeks üksteist teadnud umbes paar tundi. Kuigi isegi tavaolukorras poleks ma pakkumist vastu võtnud, oli toona see lausa seadusevastane. 

Selle asemel pakkusin välja, et võiksime mõnikord 2+2 reeglit järgides minna jalutama.  Olgu, kokku lepitud. Saime tööpäeva lõpus Kalamaja kandis kokku ja juba esimesest hetkest peale ei hoidnud me kahemeetrist vahet. Kujutage ise ette, kuidas te tutvute inimesega, seistes temast 200 cm kaugusel. Kas te karjute „Tere” või „Tšau”? Või osutub valituks hoopis kujuteldav high five või handshake? Iga variant tundub veider.

Jalutades tundub 2+2 reeglist kinni pidamine teoorias lihtsam kui tutvudes, aga reaalsus on hoopis teine. Palju loomulikum on kõndida inimesega külg-külje kõrval kui mõlemad omal pool kõnnitee serva. Lisaks on vestlemine niimoodi palju mugavam, eriti arvestades Tallinna tuulist ilma, millega pooled sõnad võivad kaduma minna. Seega otsustasin, et ei hoia noormehest meetrite kaugusele, vaid jalutan tema kõrval, nagu koroonat ei eksisteeriks. Mis on halvim, mis võiks juhtuda?

Tulemus: ei õnnestunud 

Kohting ise oli igavapoolne ning rohkem me kohtunud ei ole. Sain aru, et mulle meeldib pigem üksinda jalutada. Kas läheksin tulevikus jalutusdeidile, kus pean järgima 2+2 reeglit? Absoluutselt mitte. See on ebaloomulik ja veider, ei soovita kellelgi omal nahal järele proovida. Samas, kui sulle ei meeldi kohe alguses teise inimese füüsiline lähedus, on koroonaaegne kohting sulle ideaalne! Igaühele oma.

 

 

SEE ON KOROONAROMANTIKA:

Istuda Peipsi kaldal ja vaadata päikesetõusu, kumbki omas autos

Maia Klaassen

 

See oli ehk kaks nädalat pärast eriolukorra algust, ehk siis reeglitest kinnipidamine tuli uue vestluskaaslasega kohe jutuks. Toona olin juba hakanud unmatch’ima Tinderis kõiki tüüpe, kes ajasid juttu stiilis „ma pole ju haige, millega sa riskid, ära põe”. Aga see konkreetne härra – nimetagem teda Jaaniks – ütles kohe, et kui kohtume, siis hoiame vahet ja ehkki elame samas linnas, läheme mõlemad eraldi autodega. Sellepärast ta mulle meeldiski. 

Eesmärk: mitte saada koroonat

Ärkasime mõlemad häbiväärselt vara, et kodulinnast 15 minuti kaugusel olevas tanklas kell 6 kokku saada. Sealt sõitsime koos veel ligi pool tundi edasi Peipsi äärde, kus vaatasime päikesetõusu, jutustasime veidi ning jalutasime ringi. Kui üksteisest küllalt sai, kihutasime mõlemad oma koju tagasi.

Minu jaoks on füüsiline puudutus kindlasti peamine armastuse keel, mis tähendab, et jube veider oli näiteks mitte kallistada tervituseks kohtingu alguses. Muidu tõmbad kohe kaela juures kopsu täis selle inimese lõhnaga ja tead, kas tõmme on olemas või mitte. Ma ei saanudki lõpuks aru, kas ma talle meeldin, sest hoidsime nii vapralt füüsilist kaugust, et minu jaoks polnud üldse indikaatoreid sellest, mida ta minust arvab. 

Selline kohtinguvorm on iseenesest tore, kuigi loodust me küll eraldi autodes sihtkohta sõites ei säästa. Jaaniga kahjuks romantilist klappi polnud, ehkki ta tundus huvitav ja tore. Arvan, et üksteisest täielik füüsiline eemaldumine oli ilmselt ka põhjuseks, miks tunded nõrgaks jäid.

Tulemus: COVID-19 negatiivne

Järgmise tüübiga läksin „karantiinikohtingul” hoopis 2+2 jalutuskäiku tegema. Ja temast järgmisega hoidsime mõlemad 2 nädalat kokkupuuteid välismaailmaga minimaalsetena, et siis kokku saada ning koos maailmast distantseeruda. Seega kokkuvõttes võib vist öelda, et küll leiab ka edaspidi turvalisi viise kohtumiseks. 

Kas ma soovitan koroonareegleid järgivaid kohtinguid? Meelelahutuseks kindlasti. Elu suurimat armastust ilmselt Zoomi kohtingult või sellistelt jalutuskäikudelt, kus harjavarrega vahet hoiad, ei leia. Aga kindlasti lood ilusaid illusioone ja tunned kokkuvõttes, et tunneli lõpus on valgus. Et kunagi saab veel kellegagi tatti panna ilma, et kohe surm silme ees terendaks. 

Õnneks tohib alates 1. juunist taas õhtuti baarides hängida, mis tähendab kõikide vallaliste jaoks pidupäeva. Kuigi inimestest tuleb endiselt eemale hoida, tohib neid nüüd vähemalt südaöö paiku vaadata ja neile silma teha. Loodetavasti lõppevad suve saabumisega halvad „rikume reegleid” naljad ja kohatud küsimused selle kohta, kuidas meil kodus passimine seni möödunud on. Eks paljude vallaliste unistus on, et mida soojemalt päike paistab, seda normaalsemaks muutuvad randevuud.

Märksõnad
Tagasi üles