/nginx/o/2020/05/26/13120079t1h5a0f.jpg)
Eelmisel aastal jõudis ümbertöötlemisse igast kümnest müüdud pandipakendist üheksa. Sellest ka minu huvi – millised on need taarapunktid, mis suunavad taaskasutusse aastas enam kui 250 miljonit ühekordse kasutusega pandimärgiga joogipakendit. Arvustamisele kuuluvad kolm taaraautomaati Harjumaalt ja üks Raplamaalt.
Üldjoontes on igatigi põhjust olla rahul kohaliku pandipakendi ökosüsteemiga: viimaste andmete kohaselt on üle Eesti 530-540 taaraautomaati, mida on rohkem kui apteeke enne apteegireformi. Lisaks saavad näiteks väikeõlletootjad oma plastist õllevaate suunata taaskasutusse. Keskkonnahoiu kampaaniast #ärarääma võtab sel aastal osa ligi 90 üldhariduskooli. Heategevusfond Aitan Lapsi kogus 2019. aastal taaraautomaatide kaudu rekordilised 161 207 eurot. Keskkonnaministeeriumis on valmimas eelnõu, mis lubaks ka veinipudelid ja kange alkoholi pudelid taarasüsteemiga liita.
Keila läänepoolseim taaraautomaat asub Rõõmu Kaubamaja tagumises nurgas. Eraldi sissepääsuga taarapunkti suur oranž silt jääb üle laia parkla lihtsasti silma, mis teeb taarapunkti leidmise mugavaks. Taarapunkti esine on ruumikas – suurema taarakoguse korral saab auto hõlpsasti otse trepi ette parkida. Erivajadustega inimestele on olemas ka kaldtee, kuid taarapunkti uks avaneb täpselt selle ette. See on selge märk headest kavatsustest, kuid vähesest läbimõtlemisest. Pandimärgistuseta klaaspakendi tagastamiseks on lähedal üleelusuurused prügikastid, mis on igati eeskujulik. Ruumi sisenedes märkad uksel kleepsu „Eeskujulik tagastuspunkt 2019“. Samuti palutakse kinni pidada 2+2 reeglist. Ootused on kõrged.
:format(webp)/nginx/o/2020/05/26/13120067t1he7b0.jpg)
Taarapunktis tervitab igat sisenejat mõõdukalt vänge õllelehk. See aga pole koht etteheiteks. Humalane aroom on iga tõsiseltvõetava ja endast lugupidava taarapunkti lahutamatu osa – see on märk raskest tööst ja keskkonna päästmisest. Tõeline kvaliteedimõõdik on hoopis midagi muud, nimelt tunned viisaka taara vastuvõtukoha ära põranda järgi. Siin on tegu taarapunkti korrashoiu kõrgema pilotaažiga. Uksest automaadini astumine ei valmista raskusi ning tossutallad ei jää põranda külge kinni. Pestud põrand ei tähenda alati head, sest kui käes on päeva mitmes taarareis ning samm on juba pehme, võib keskmisest lägasem ja kleepuvam põrand olla parimaks abivahendiks. Heale hügieenile viitavad ka kaks desinfitseerimisvahendi dosaatorit.
Seina kattev tänuavaldus loob innustava ja motiveeriva õhtustiku. Kindlustunnet loob toa ülemises nurgas olev turvakaamera. Tõesti, valvama peab, sest taara on ju sulaselge valuuta, mille hind ei kõigu – üks taaraühik on väärt rohkem kui näiteks üks Norra või Rootsi kroon, rääkimata Jaapani jeenidest või Mehhiko peesodest. Või arvestades, et old-school RuneScape’is maksab miljon in-game coin’i umbes 65 eurosenti kui osta teistelt mängijatelt, siis keskeltläbi teeb see ühe taaraühiku hinnaks umbes 150 000 ORS gold’i.
Keila Rõõmu Kaubamaja taarapunkt.
Erakogu.
Rõõmu Kaubamaja taarapunktis teevad rõõmu uued puutetundliku ekraaniga standardsed mudelid, millel on kapriisne iseloom: üks pudel korraga ja kui liiga kaua jokutad, siis prindib ise sulle tšeki. Taarapunkti avaras ruumis on neid kaks ja seda on piisavalt. Soovi korral saab raha heategevuseks annetada, kuid iroonilisel kombel on tihti just taarapunkti mõjuvälja püsiasukad need, kes annetusi paluvad.
Üldine kasutusmugavus on hea. Tšekk trükitakse ilma viperuseta, värske trükivärv ei määri näppe. Ülejäänud prügi jaoks on ruumis suur prügikast. Muu klaastaara jaoks on väljas suured konteinerid, kuid automaati sobimatut plekktaarat, näiteks Lätist soetatud purke, pole kuhugi jätta, mis on ka suurim puudujääk selle taarapunkti puhul.
Viimase palgastatistika järgi jätkuvalt Eesti kõige jõukamas vallas Viimsis asub kokku kaheksa taaratagastuspunkti. Kuuldused värskest renoveerimisest seadsid mu sammud taaraautomaadi poole, mis asub valla südames, Delice’i toidupoe taga. Kohale jõudes saan kinnitust, et tegemist on tõepoolest rikkaima vallaga – taarapunkti ukse kõrvalt vaatab mulle vastu kolm kotti taarat.
Juurdepääs taarapunktile on hea, ka suure taarakogusega. Auto saab parkida täpselt ukse ette ilma, et see oleks ebaviisakas või takistaks kellegi liikumist. Olemas on ka muu klaaspakendi konteiner ning isegi „Riidepunkt“. Juba eemalt on näha taarapunkti juurde suunavat silti. Kena, kuid esimest korda seda kohta külastades ei saa arugi, et sellest hallist karbist võiks raha saada.
Akvaariumilaadsesse ruumi astudes võtab keskkonnasõpra vastu õhus hõljuv umbmäärane lebra – kohe tunda, et siin piirkonnas ei piirduta ainult odavaima humalaveega. Mida aga näitab meile täpseim kvaliteedimõõdik – põrand. Külastaja ei pea pettuma, põrand on saanud värske plaatkatte ega kleepu. Vähemat polekski oodanud. Lisaks sellele saab antud taarapunktis näha Ida-Euroopa kõrgeimat hügieenistandardit. Automaatide kõrval on kraanikauss, seebidosaator ja puhur käte kuivatamiseks. Mõeldud on ka neile, kes puhaste kätega ei soovi ukselinki katsuda. Lingi kõrval on ukse avamiseks lüliti. Sellist luksust saab tõesti vist ainult Viimsis lubada.
Viimsi Delice toidupoe taarapunkt.
Erakogu.
Taaraviija satub silmitsi nelja auguga seinas. Paremal pool on kaks taaraautomaati ning sarnase disainiga on vasakul pool üks prügikast kile- ja paberkottidele ning üks mahuti muudele plekkpurkidele, klaas- ja plastikpakendile. Koht, mille sarnast paljudest taarapunktidest ei pruugi leida, kuid kuhu on mugav muu riigi märgistusega taara visata. Kasutusmugavus teeb truu taaraviija kindlasti rõõmsaks.
Nagu kapitalistlik kord ette näeb, siis rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks – taararaha ei saa heategevuseks annetada. Kasutusel on standardmudelist uhkema välimusega automaadid. Nende klaaspinnal on hästi näha pudelitest välja voolanud märjukese jäänuseid, mis moodustavad automaadi esipaneelile kleepuvaid niresid.
Taarapunkt on väike, aga tubli. Kuigi põrandapinda on paar ruutmeetrit, teevad suured aknad ruumi avaramaks, kuid päikselisel päeval hakkab seal kiiresti palav. Tšekk prinditakse enneolematu kiirusega – ei ole mitte mingit viivitust “PRINDI” vajutamisel ja tšeki väljastamisel, kõik toimub millisekunditega. Kohapeal puhtaks pestud käte vahel tšekki hoides võib rahuliku südamega kõndida poodi seda rahaks vahetama.
Teisel pool Tallinnat on hoopis isemoodi taarapunktikultuur. Laagri Maksimarketi taarapunkt on üks vähestest, kus on kasutusel sisuliselt tööstusliku võimsusega taaraautomaat – kogu taara saab korraga ühte auku valada.
Häbematult suure Laagri Maksimarketi veelgi suurema parkla Pärnu-poolsesse nurka on paigaldatud suur konteiner, mille kahte külge ümbritseb aedik. Suured kirjad kutsuvad pakendeid taaraautomaati valama, kuigi kasu neist pole, sest maanteelt ega mujalt parklast neid ei näe. Unustage ära mingid suunavad nooled või sildid. Kui varem pole käinud, siis võtab selle taarapunkti leidmine aega.
Suurte koguste lihtsa vaevaga tagastamine on kasutusmugavuse tipptase. Pudelid, mis esimesel korral rahaks ei saanud, suunatakse eraldi kasti. Sealt on need võimalik kätte saada ja siis uuesti proovida. Vanakooli austajatele on muidugi olemas üks-pudel-korraga standardmudel, kus on võimalus raha ka lastele annetada. Mõlemad masinad töötavad tillukeses ruumis, kuhu üle kolme inimese korraga ei mahu. See on vastuoluline, sest populaarses taarapunktis võiks just rohkem ruumi olla. Eriti, kui vala-sisse mudeliga meelitatakse ligi hardcore taaraentusiaste.
Automaat, kuhu sisestatakse taarat valades.
Erakogu.
Selleski asukohas ei puudu tuttav taarapunkti hõng, mis on taaraputka au, uhkus ja tähtis osa identiteedist. Kvaliteet on kõrge ka siinpool pealinna, sest peaaegu olematu põrandapind on puhas. Kohustuslik käte desovahend on olemas, kuid Viimsi eeskujul kraanikaussi ja puhurit seal pole.
Töökindluses veenab asjaolu, et taarapunktis oli näha töötajat, kes on seal selleks, et pakendite tagastus sujuks tõrgeteta. Taarapunkti juures on ka paberi- ja papikonteiner ning mahutid muude klaaspakendite jaoks. Taarapunkti töö on efektiivne ja muljetavaldav – võidavad inimesed ja võidab keskkond. Kuulujuttudele, et vala-sisse masin Lätist toodud purke vastu võtab, kahjuks kinnitust ei saanud...
Tallinnast 30 km kaugusel Raplamaal Kohila alevis asub üks taarapunkt Coopi Konsumi kaupluses. See on eriline taarapunkt, mille sarnast me seni näinud pole. Hubane oleks vast kõige täpsem sõna selle kirjeldamiseks. Nii hubane kui üks taaraautomaat (jah, siin võrdub taarapunkt taaraautomaadiga) olla saab.
Jätame kõrvale suured parklad, vala-sisse masinad, kraanikausid seebiga. Kohilas tuleb tagastamiseks taarakottidega sisse marssida Konsumi uksest ja võtta suund vasakule, kuniks näete seinas tuttavat tulukestega auku, millest vasakul on kätepuhastusvahend ja paremal väike lauake, kuhu suuremat koormat toetada. Lauakese kõrvalt leiab kaks erinevat prügikasti. Väikeses asulas polegi rohkemat vaja, kuid esmapilgul jääb palju märkamata.
Kohila Coopi taarapunkt
Erakogu.
Keskkonnasõbrad, teadmamehed ja muud eksperdid juba muigavad. Jah, Kohilas on kasutusel sama klaasist esipaneeliga mudel, mis Viimsis. Selle vahega, et siin on masina eest väärilist hoolt kantud ning kleepuvad nired maha pestud. Seda taarapunkti tuleb üldse kiita. Lisaks elementaarsetele hügieeninõutele on siin kõige puhtam põrand ning, kuigi õllelebra on taarapunkti lahutamatu osa, tuleb tõdeda, et puhta õhu käes on ikka palju mugavam taarat masinasse laduda.
Kohila taarapunkt oli ainuke, kus jagatakse taararingluse valdkonna tähtsaid uudiseid. Taaraautomaadi kõrval saab seinalt lugeda järgmist (kirjapilt muutmata): „AS A. Le Coq annab teada, et lõpetab 0,568 l e. pindise pudeli tagasiostu alates 01.06.2020, sest Alexander Weizeni ja Alexander Suure tootmine pindisesse pudelisse on lõpetatud. Viimane päev, kui taaraautomaadid seda pudelit vastu võtavad, on 31.05.2020.“
Värske uudisvoog Kohila Coopi taarapunktis.
Erakogu.
Kohila Konsumi taarapunkt on musternäidis sellest, milline võiks olla depressiivse Eesti väikelinna taarapunkt. Hubane, vastav vajadustele, puhas, kergesti ligipääsetav ja mis veel – vahendab olulist teavet kogukonnale.
/nginx/o/2020/06/30/13181480t1h1087.jpg)