L, 4.02.2023

Kes on Eesti keskmine kanepidiiler?

Jete-Ri Jõesaar
, 4dimensiooni peatoimetaja
Kes on Eesti keskmine kanepidiiler?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Illustratsioon: Emma Pipi Penelope Visnap

Ganja. Mant. Mahv. Saatana kapsas. Kivi. Savu. Õis. Käbi. Noh, tead küll, see kanep – illegaalsel lapsel mitu nime. Selle omamine ja müümine on keelatud, kuid õigete tutvuste olemasolul on kanep siiski kerge vaevaga leitav. Teisisõnu, kes teab, see teab, aga kes teab, milline on Eesti keskmine kanepidiiler?

Riigi Teataja kohtulahendite registrisse märksõna kanep sisestades leiab kanepiga seotud kohtulahendeid kuni 2005. aastani – diilerid, maaletoojad, katseajal tarvitanud ja kanepijoobes sõitjad.  Viimase aasta peale kokku saime ligi 130 kanepiga seotud kohtulahendit, kus on süüdi mõistetud diilerid, maaletoojad ja kasvatajad, kokku 171 isikut. Paljude jaoks oli kanep vaid üks droogidest, mida nad müüsid. Valimist jäi välja osa kohtulahendeid, kuna nendes polnud esitatud kohtualust identifitseerivaid andmeid, seega ei olnud profiili koostamisel neist meile kasu.

Selgus, et ainult kanepit müüva Eesti keskmise diileri puhul pole midagi eriti väljapaistvat. Meie andmete põhjal on ta umbes 31-aastane mees, kelle emakeel on eesti keel. Ta on kriminaalkorras karistamata ja töötav inimene. Haridus on tal piirdunud põhikooliga või keskeriharidusega. Kanepidiilerite vanus jäi vahemikku 18–65 aastat. 

Kanepikasvatajate profiil diilerite omast eriliselt ei erinenud. Nende vanus jäi vahemikku 27–43 aastat. Kuna kasvatajaid on vähem, kõikus ka vanus vähem. Ainus suurem erinevus oli see, et diilerite seas oli üpris palju koostöötegijaid, kuid kasvatajate seas oli taimed ühte kappi pannud vaid üks kasvatajapaar.

„Selline ülevaade tuleb kindlasti kasuks, aga see pole midagi, mis lõpuni alati paika peab,“ ütles narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse juht Rait Pikaro. „Kui üldse profiili luua, siis mina otsiksin mingisugust iseloomujoont. On see ahnus? On see naiivsus? On see kergemeelsus?“ Pikaro rääkis, et seda iseloomujoontki otsib ta pigem sportlikust huvist ja vaid esimeste ohumärkide tabamiseks, sest narkopolitsei töö on väga muutlik.

Politsei ja teiste narkoüksuste ametite eesmärk on tabada rahva tervist enim kahjustavate narkootikumidega äritsejaid ning samal ajal ennetada nende äritsejate teket. Näiteks 2017. aastal oli kõige rohkem vahistamisi seoses fentanüüliga, mis aga ei tähenda, et see oleks olnud levinuim narkootikum Eestis. Sellel troonil on Pikaro sõnul siiski kanep: „Seal on igapäevane valikute koht, kuhu oma teravik suunata, aga me niikuinii jõuame kanepini, kuna see on nüüd konkurentsitult kõige rohkem tarvitatav uimasti ilmselt Eestis ja Euroopas.“

 

Kanep tuleb, mitte ei teki

Profiili loomisel sattusid lisaks diileritele andmestikku ka mõned kasvatajad ja maaletoojad. Maaletoojaid oli siiski vaid neli, kes kõik jäid vahele kas kanepi postiga välismaalt tellimisega või välismaalt selle kaasa toomisega. Kanepikasvatajaid sattus meie valimisse 12, kes aga on pigem väiksemas mahus kasvatajad. 

Pikaro sõnul on kohapeal kasvatamine siiski palju väiksema kaaluga kui välismaalt siia toomine. „Väga palju tuleb ikka üle piiri sisse. Siin on selline organiseeritud kuritegevuse mõõde, kust tuleb tõesti väga suurtes kogustes. Kuid siis on inimesed, kes käivad nii-öelda omal käel ja oma transpordiga järel. Postipakitemaatika on ka sees, mille kaudu on tulnud ja ka kätte saadud kilodes ja kilodes aineid,“ rääkis Pikaro.

Siiski, politsei prioriteet ei ole kätte saada neid üksikuid tellijaid või väikeses koguses kasvatajaid. „Meie taktika on ikkagi see, et me otsime võimalikult kõrget lüli. Kanepist rääkides, grammi kaupa tänavatelt noorte käest ära korjama võibki jääda ja sinna võib palju auru ja ressurssi panna, aga tegelikult tulemus ei ole kaugeltki see, kui võtta seal kaks-kolm-neli lüli ülespoole kedagi kinni. Me räägime ikkagi, et põhiline, keda me otsime, on suures mahus kasvatajad, maaletoojad ja siis sealt allapoole suuremat sorti vahendajad,“ rääkis Pikaro.

Kanepi puhul on suur kogus 7,5 grammi, mis võrreldes teiste narkootiliste ainetega on tõesti suur. Näiteks fentanüüli puhul loetakse suureks koguseks ja § 184 alusel kriminaalkorras karistatavaks juba 0,002 grammi käitlemist ja kokaiini puhul on see kogus 0,65 grammi.

Vahe on veel suurem, vaadates karistust väikese ja suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise puhul. Karistusseadustikus on välja toodud, et väikese koguse narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisel on karistus rahaline trahv või kuni kolmeaastane vangistus. Suure koguse puhul on vangistus kindel – karistatakse ühe- kuni kümneaastase vangistusega. Karistused kasvavad veelgi, kui tegutsetud on grupina või ollakse narkootilise aine käitlemise eest varem kriminaalkorras karistatud.

„Kui asi juba kohtusse läheb, siis suure tõenäosusega on süüdimõistev kohtuotsus,“ ütles narkoasjade prokurör Raigo Aas. See aga, kui pikk ja kas tingimisi vangistus, sõltub juba juhtumist endast. „Sõltub näiteks sellest, kui suur see kogus oli, mida ta omas ja käitles ja edasi müüs. See on peamine asjaolu, mis mõjutab süü suurust. Aga teiseks on ka see, kas teda on varasemalt karistatud või on mingeid kergendavaid või raskendavaid asjaolusid,“ rääkis Aas. Samas, kui kohtu ette satub inimene, kes käitles napilt kriminaalkorras karistatava koguse määras ainet ning tal pole ka eelmisi karistamisi, on kohus nõus vastu tulema. „Nende puhul me oleme natuke leebemad. Pakume kas miinimummääras karistust või siis otsime ka neid nii-öelda alternatiive – suuname mingisse sotsiaalprogrammi, määrame mingid kohustused. Eelkõige peaks ta läbima mingi teatud sorti sotsiaalprogrammi või alluma ravile. Alati ei ole eesmärk vangi saata või karistada tingimisi vangistusega,“ sõnas Aas.

 

Mono või polü – vahet polü

Profiili koostamisel tekkis küsimus, kas peaks ehk koostama eraldi profiilid n-ö monodiilerite ehk nende jaoks, kes käitlevad ainult kanepit, ning n-ö polüdiilerite ehk nende jaoks, kes käitlevad mitut narkootikumi. Meie andmestiku müüjatest moodustasid polüdiilerid umbes 38%.

Rait Pikaro sõnul see aga reaalsust ei peegelda: „Näiteks, meil on teada, et mees on kanepidiiler. Samas saab tema käest näiteks ecstasy’t, LSD-d või mida iganes noored tellivad. Aga kinnipidamise päeval me suudame tal ära tõendada ainult kanepi. Meil ei oleks mõistlik sinna rohkem ressurssi panna.“ Pikaro sõnade järgi on igal diileril, vahet pole, mis tema peamine müüdav aine on, jalg kuritegelikus maailmas ja seega võimalus korraldada ostu-müügitehinguid ka teiste droogidega. „Minu jaoks ikkagi kanepidiiler ei ole põhimõttega kanepimüüja. Tema põhimõte on saada kuritegelikku raha teiste tervise arvelt, ükskõik mis toodet nõutakse,“ rääkis Pikaro.

Sooline ebavõrdsus narkomaailmas

Teine statistiliselt huvitav punkt meie andmestikus oli narkomaailma näiline sooline ebavõrdsus. Meie 171 isiku seas oli naisi vaid kaheksa: üks kasvataja ja seitse diilerit. Naiste väiksemat huvi narkomaailma vastu peegeldab ka Tervise Arengu Instituudi (TAI) üle-eestiline narkostatistika.

Elu jooksul kanepit proovinud inimeste hulgas on vähem naisi kui mehi. 2018. aastal oli elu jooksul 1–5 korda kanepit tarvitanud 22,4% meestest ja 15,2% naistest. Juba koolinoorte seas tehtud TAI uuringud näitavad, et tüdrukud pole kanepiga nii sina peal kui poisid. Näiteks pidasid poisid kanepi kättesaadavust lihtsamaks kui tüdrukud. Samuti hindasid tüdrukud kanepiga kaasnevaid terviseohte suurematena.

Rait Pikaro arvates ongi lihtsalt vähem naisi, kellele narkomaailm oleks nii-öelda sobiv valdkond: „Seal on narkovõlad, seal on psüühilist ja füüsilist surumist väga palju ja seal peab olema valmis end tõesti mingite rünnakute vastu kaitsma. Ma arvan, et võib-olla see on üks põhjus.“ Pikaro sõnul on aga Eesti narkostatistika üks muret tekitavamaid kohti just kasvav tarvitamine noorte naiste seas. TAI andmetel oli 2018. aastal neid naisi, kes pole kordagi elus kanepit tarvitanud, pea 10% vähem kui 2006. aastal.

 

Õige aeg – vale aeg

Tervise Arengu Instituudil on sotsiaalprogramm „Valik“, mille „eesmärgiks on pakkuda lühinõustamist politsei, prokuratuuri, kohtu poolt teenusele suunatud või vabatahtlikult pöörduvatele kanepitarvitajatele“. Küll aga ei ole see programm olnud nii edukas, kui võiks loota. Selle loomisel loodeti nõustada aastas 200 inimest, kellest 150 oleks pidanud sinna jõudma läbi politsei. Eelmise aasta septembriks, mil programm oli toiminud veidi vähem kui poolteist aastat, oli programmini jõudnud 87 inimest, kellest vaid 31 pärast “vahele jäämist”. Ülejäänud läksid vabatahtlikult. 

Aasa sõnul seisneb põhjus tõenäoliselt siiski selles, et politsei ei aja lihtsaid tarvitajaid taga ning nendest ei huvitu eriti ka prokuratuur. „Trahv tarvitamise eest on väike ja seega ei huvitu ka tarvitajad eriti nõustamisse minemisest. Lisaks on nii tarvitaja kui müüja puhul kättesaamise hetkel juba liiga hilja,“ lausus Pikaro. „Kui tarvitamine on toimunud, siis see on juba väikest viisi katastroof. See tähendab, et me oleme varasemas faasis juba ebaõnnestunud.“

Siiski rõhutas Pikaro, et karistamine on vaid üks kolmandik uimastivastasest võitlusest. Teine osa on kuritegelikule teele sattunutega tegelemine. „Abi peaks olema lähemal kui järgmine doos,“ ütles Pikaro.

Kolmas osa on ennetus. Võitlus narkootikumide vastu on varajasim faas, kus on väga lihtne ebaõnnestuda. „On vaja õigel ajal, õiges keeles ja õigele inimesele ära seletada, miks ei ole mõtet ennast uimastada, et mitte ainult kanep ei ole ohtlik, vaid kõik uimastid on ohtlikud ja kogu see maailm, mis sellega kaasneb, on ebameeldiv ja mõttetu elu raiskamine,“ rääkis Pikaro. Millal see õige aeg on, ei tea keegi.

Koroonakevad kanepiorus

Nii nagu pea kõik muu äritegevus, on ka narkotegevus eriolukorra ajal soiku jäänud. Kuna lõviosa Eesti narkoturul müüdavast tuleb välismaalt, on piiride sulgemine kraane kinni keeranud. Pikaro sõnul tähendas see olukord Eestis kättesaadavuse langust ja hinnatõusu. Samas ei ole narkoäri täiesti kokku kuivanud. „Ilmselt need varustusliinid, mis toimisid pigem kaubavedude all, ei saanud kannatada, aga need varustajad, kes ise käisid toomas ja ei saanud enam liikuma, siis nende jaoks lõppes see üsna järsult,“ ütles Pikaro. Sellega langes ka üldine tarvitamine.

Üks Tartus elav kanepitarvitaja rääkis, et tema on eriolukorra ajal just veidi enam tarvitama hakanud. „Kui varem ostsin vahel harva viie grammi ja muidu ikka ühe grammi kaupa, siis kriisi ajal ostsin mitu korda suurema koguse ja siis suitsetasin ka kohe rohkem,“ rääkis ta, lisades, et kuuldavasti on praegu teistelgi see trend, et ostetakse koju suuremaid varusid. Samuti märkas ta, et kraam on ebakvaliteetsem. „Õied ise on koledamad. Ilmselt palju kodumaist kraami. Peab väga palju suitsetama, et pilve jääda, ja mingisuguste õitega sain suisa peavalu,“ ütles ta.

Teine Tallinnas elav kanepitarvitaja tõi välja, et tõenäoliselt mõjubki olukord kohalikele kasvatajatele soosivalt, kuna nemad saavad nüüd kõrgemat hinda küsida. Tema arvates küll kanepi kvaliteet langenud pole, kuid tõenäoliselt näpistatakse rohkem. „Liigub palju vähem, ja kui liigub, siis alati täishinnaga ja suuremate koguste puhul on mahusoodustused kokku kuivanud,“ ütles ta. Seetõttu on pidanud ta ise ka rohkem vaeva nägema ja uusi allikaid otsima.

Prokuratuuri vaates töö eriliselt muutunud pole, rääkis Aas. Muutus vaid töö sisu, kuna väiksema liikumise tõttu langes ka politseipoolsete vahistamiste arv. Prokuratuuris tegeleti rohkem paberitööga ning kohtuistungid, läbirääkimised ja kohtumised kahtlustatavate ja kaitsjatega või süüdistatavate ja kaitsjatega toimusid videokõne teel. „Paljud asjad lahenevad meil kokkuleppemenetluses ja need läbirääkimised ja kokkuleppe sõlmimised toimusidki videokonverentsi teel. Osapooled allkirjastasid hiljem digitaalselt dokumendid ja nii said need asjad tehtud,“ sõnas Aas. 

Küll aga kinnitas Aas, et juba praegu on olukord nii-öelda normaliseerumas ja maikuus on ka politsei saanud rohkem tegutseda. Tavapärane hakkab vaikselt taastuma igal pool ja nii ka diilerite, vahistajate kui menetlejate jaoks.

Märksõnad
Tagasi üles