Vetsuluule. Poeesia eikellegimaal.

Tartu Genialistide Klubis Foto: Erakogu.

Baarid avavad vaikselt uksi, aga klubide ja ööelu taastumine näib kauge tulevikuna. Vaatamata sellele on meil alles mälestused ja seigad, mida meenutada ja millest rääkida ning mis ehk veidi leevendavad ka ootusi.

Ööelu vältimatu osa on jala üle vetsu läve tõstmine. See toimub küll harva plaaniga kunsti ja luulet nautima minna, kuigi selleks on võimalusi nii mõneski öölokaalis. Vetsus olles võib pilk peatuda seinal kujutatud illustratsioonidel ja mõtetel, mis sest, et nägemine võib paljudel selleks ajaks udune olla ja kirjutised võivad end kahekordselt ilmutada.

Traditsiooniliste «Maiu on piimaauto» ja  «Kõik teed viivad Emajõkke» kõrvalt võib leida seintelt ka miskit, millele panustati pikemalt mõtteauru. Seda ei saa küll väita täie kindlusega, et iga vetsu seinte ilustamise taga on meeletu ajutöö, kuid ei tohiks alahinnata peldikukirjanduse potentsiaali. Jaan Pehki sõnul pärineb kuulus laulurida «Maiu on piimaauto» just vetsuseinalt. Samas, uurides veidi rohkem baarivetsude sõnumeid ja nende tagamaid, tuleb välja, et juhuslikkus sõna- ja pildivalikus pole kohustus. 

Tänavakunstnik Sirla tegutses aastaid Tartus Genialistide Klubi vetsukuraatorina, püüdes koordineerida vetsu seintele ilmuvaid kujutisi. Muidugi ei saanud ta kõike kontrollida. Inimesed kirjutasid ja joonistasid ikka neid asju, mis purjus peaga esimesena pähe tulid. Sirla hoolitses aga selle eest, et oma panuse annaksid ka professionaalid. Ta kutsus seintele kunstilist poolt ja vürtsi lisama tänavakunstifestival Stencibility kunstnikke ning teisigi tuttavaid, kel kunstilist silma. 

Genialistide Klubi on mainekas ka vetsukunsti vaatlejate seas. Sotsiaalmeedia üleskutse peale saadeti meile pilte üle Eesti asuvatest kaunitest vetsuseintest, kuid enim tuli neid siiski Tartust. Genklubi külastajate meeltesse jäädvustusid eredamailt naistevetsu ütlused «Pane endale kana tasku. Aga kana ei mahu tasku. Pane siis sojakotlett. #govegan» ning «Save an animal, eat pussy». Olgu põhjuseks siis ütluse luuleline väärtus või sõnumi revolutsioonilisus. 

Sirla koordineeritud Genklubi vetsu kunstiline väärtus pakkus inimestele küll silmailu, küll mõtteainet, kuid tänavakunstnik mainis ka vetsuseinte potentsiaalset kommunikatiivset funktsiooni. Zavoodis olevat omal ajal baari seintel suheldud nõnda, et keegi kirjutas seinale mõtte või küsimuse ja järgmine külastaja juba vastas. Vastusele sai omakorda vastata kas järgmine või eelmine külastaja. Ja nõnda areneski vestlus. 

Seinaline suhtluskanal pole aga omane vaid Tartu keldribaarile, vaid seda võib leida ka pealinnast. Näiteks Red Emperori, mis figureeris meile saadetud piltide seas võrdselt Genialistide Klubiga, vetsuseintel võib samuti leida nii pikki luuletusi kui ka muud tähendusrikast. 

„Miks sa mind ei armasta?”

„Miks ma pean maksma nende rohtude eest nii palju lihtsalt selle pärast, et tegid mind katki ning jätsid mind üksinda?”

(Luuleline dialoog, Red Emperor, Tallinn)

Sirla mainis veel, et baarides käies võib vaikselt hakata märkama kordusi, justkui mõningad laused oleks muutunud õllest kleepuvate põrandatega vetsude väljavahetamatuks osaks või mõni vabakutseline on lihtsalt oma kreedot edukalt levitanud. Üks vetsu ja linna piire trotsiv lause on «See ei ole väga sularaha sinust», mida võib leida nii Tartu Genialistide Klubi kui Tallinna Red Emperori vetsu seinalt. 

Meile laekus üle neljakümne pildi ja neid igalt poolt Eestist – Tartust Genialistide Klubist ja klubist Rock’n Roll; Tallinnast Red Emperorist, NoKust, Balta Chillist ja Sveta Baarist; Rakverest Kära Kantsist; Viljandist klubist Romaan; Pärnust Aleksandri pubist ja isegi Eesti Hip Hop Festivali välikäimlast. 

Küsimusele, kas baaride vetsukunst on tänavakunst, vastas Sirla kindlameelselt: «Jah!» Ta lisas: «See on mingis mõttes eikellegimaa. Nagu tänavaruum. Sa tead, et sellel on omanik ja sina ainuisikuliselt ei vastuta selle eest, aga see on kollektiivselt kasutatav. Kui oled üksi seal vetsus, siis tundub, nagu seal on teised reeglid. Tänaval on samamoodi. See ei ole nagu kellegi teise eraruumi tungimine, sest sa ei tunne, nagu sa teeksid kunstiga kellelegi teisele liiga.»

Need, kes enne eriolukorda Tartus Genialistide Klubis käia jõudsid, võisid märgata, et sealsed seinašedöövrid on mattunud musta värvi alla. Värviga kaasnes ühtlasi ebameeldiv lõhn, mis rõhus muutusele veelgi tugevamalt. Sellega koos jäid minevikku nii mõtted seintelt kui Sirla spontaanne vetsukuraatori ametikoht. Tänavakunstnik leiab siiski lootusrikkalt, et tulevik võib kõike tuua. 

Nüüd jääb üle vaid langetada pea Genklubi vetsuseinte leinas, hingata kolm korda sügavalt sisse ja välja ning oodata aega, mil ööelu on taas lubatud ja meie kohustuslik lugemine saab taas rikastuda vetsuseinte abil.